Andersoni teine eesti keeles ilmunud müüditöötlus, „Jumalate sõda”, jutustab kuningas Haddingist, kelle saaga sisuliselt ainus allikas on Saxo Grammaticus’e „Gesta Danorum”. Haddingi lugu on meieni jõudnud üsnagi detailselt. Anderson ütleb, et paljud on pead murdnud, kust lugu pärineb, ons see ajalooga segunend müüt või ainult väljamõeldis? Tegu ka ühe esimese Hamleti algmotiivi jälgitava kajastusega kirjandusloos. Algab kogu lugu sellega, kuidas jumalad omavahel kõige esimest sõda pidasid ja Odin nägi, et maailma hävingu vältimiseks tuleb midagi ette võtta. Ta otsustas selleks pisut Ajaga opereerida, millise kulg teatavasti on jumalate jaoks inimestest erinev. [11]
Anderson on võtnud Haddingi saaga ja selle suurelt jaolt ilukirjanduslikumalt ümber kirjutanud - seletanud, lisanud pisut psühholoogiat ja inimesi. Nagu ta ise järelsõnas mainib: „Mis puutub maapealsesse tegevusse, siis järgib minu raamat Saxo teksti. Olen püüdnud seda elavdada, leida põhjusi ja põhjendusi sündmustele, mida ta vaid põgusalt mainis, ning joonistada välja ka nende tausta. See taust on ausalt anakronistlik – see pole mitte germaani rauaaeg, kus sündmused näiliselt aset leiavad, vaid viikingiaeg. Ühiskonnakord, tehnoloogiad, silmaring ja teod aga kuuluvad täiesti ebaajalooliselt üheksandasse või kümnendasse sajandisse, nagu ka Saxo kroonikas.” [12] Tegevus hargneb maailmas, kuhu mahuvad peale inimeste veel jumalad, hiiud, haldjad, härjapõlvlased, lohe, surnuteilm ja muu säärane.
Samas järelsõnas lisab ta veel: „Mõneti lähtusin ma Viktor Rydbergi 19. sajandist pärinevast oletuslikust kirjutisest, kus räägitakse Njordi, Freyri ja Freyja vangistusest Hymiri juures. Samuti on kirjutatud, et Odin ja Loki vandusid kord verevendlust; see seletab, miks Loki nõnda kaua oma pahategudest hoolimata karistuseta jäi – ent me ei tea, miks nad seda tegid. Ka see juhtum on minu väljamõeldis. Seda ka idee Haddingist kui Njordi inkarnatsioonist, mitte pelgalt redaktsioonist.”
Anderson on kirjutanud ka „Hrolf Kraki’s Saga” - Taani dünastiast Skjoldungitest pajatav romaan keskendub neljale põlvkonnale valitsejatest ja dateerub kuhugi 6.sajandisse. Allikaks on olnud suurel määral Saxo Grammaticus, osalt ka Snorri “Vanem Edda” ja “Heimskringla” ja muud fragmendid säilinud saagadest, mis kõik sisaldavad vasturääkivusi ning ebamäärasusi. Ise nimetab kirjanik romaani rekonstruktsiooniks. Loos on vähem mütoloogiat ja jumalate füüsilist sekkumist. [13]
Eelnevad näited olid reeglina üsna stiilipuhtalt fantasy žanris, aga ka science fiction sisaldab mõningaid mütoloogilisi elemente, lihtsalt põhjala müüte pole neis kuigi sageli kasutatud. Näiteks Hyperioni sarjast, mille ühe osa üht situatsiooni võib kirjeldada sisuliselt ainult mütoloogiliste nimedega: „Pärast väljumist Sfinksi ajaportaalist, põgenevad Aenea ja Raul Endymion mööda Tethyse portaaljõge Paxi eest.”, leiab suure ja suursuguse puu kujulise kosmoselaeva, mis kannab nime Yggdrasil. Samuti on Matrixi triloogias laev nimega Mjolnir. [14]
Romaanis „The Long Dark Tea-Time of the Soul” aga püüavad ärimehed Valhallat pettusega enda valdusesse saada. Jumalate degenereerumise ideed on teisedki viljelnud, aga Adams suudab sellega üsna omapärasel moel välja tulla: Odin luksusvanadekodus valenime all, jumalate passi- ja alkoholiprobleemid jms. [15]
Raske on muidugi suhteliselt väikse baasmaterjali pealt üldistusi teha, aga näib, et nibelungid (nii laul kui Wagneri sõrmuste tsükkel) ja eddad on enimkasutatud allikmaterjalid. Ka on arusaadavatel põhjustel ulmes just fantasy alamžanr see, mis kasutab otsesemalt müüte ja nende maailmu, samas kui teaduslik fantastika piirdub reeglina vaid nimede laenamise või paralleelreaalsustes eksisteerivate maagiliste ja mütoloogiliste nähtustega. Ka tundub olema skandinaavia mütoloogia germaani omast enamkasutatav - mis võib vabalt olla ka ekslik mulje.
Head ulmelugemist.
[11] War of the Gods retsensioon
[12] Paul Anderson. 2001 Jumalate sõda. Fantaasia, lk 175
[13] Hrolf Kraki’s Saga retsensioon
[14] Norse mythology in popular culture
[15] The Long Dark Tea-Time of the Soul retsensioonid
