Kaebus on alati tema taga peituva teistsuguse kaebuse mask.
Enesetapjad saadavad tihti välja oma ahastuse hoiatussignaale. Nõndasamuti teevad head, silmanähtavalt jõukad, end hästi sisse seadnud.
Enesetapp - edukas revolutsioon ahastuse türannia vastu. Õnn - nii täielik türannia, et valitsevat ahastust ei ähvarda isegi mitte mäss.
Enesehävitamise kihu ei pea ilmtingimata enesetapu kuju võtma. Mõnigi, kel poleks isegi mõttes endalt elu võtta, võib üritada kõigest väest seda laostada.
See, et ainuüksi taandumine teeb võimalikuks mõtte, näitab, et mõte on enesesäilitamise vorme.
Prohvet ei suuda taluda häid uudiseid.
Edu ei ole mõõdetav üleelamise kestusega, vaid suremise teisesusega. Edu ei tähenda liigi põlistamist, vaid suremist indiviidina.
Surm möönab erinevusi üksnes kvaliteedis, mitte aga mõõdus. Surnud ei muutu surnumaks, küll aga paremaks.
Vale on surma eest ära joosta, vale on tema juurde joosta ja vale on teda eirata. Ainus, mis üle jääb, on teda ta saabudes emmata.
Hoida peeglit looduse ees on huvitavam kui hoida peeglit iseenda ees. See, et loodus on eimiski, on alati uus. See, et mõni inimene on tema ise, pole uudis mitte kellelegi peale tema enda.
Üksnes surmaloona saab elulugu meid paeluda.
[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]
