velut luna
statu variabilis,
semper crescis
aut decrescis;
Oo, Fortuna
Oo, Fortuna,
veered kuuna
heitlikutel ilmateil:
aina mõhnud,
või siis kõhnud.
Elu nurjatu on meil,
kord ta laastab,
kord ta taastab
meeleteravuse hää,
suutmatuse,
muutmatuse
sulatab kui pehme jää.
Saatus valvab,
samas salvab
sinu ratta muutlik käik,
halba õhkuv,
õnne lõhkuv
on su põgus naeruläik,
varjuheidust,
pilve peidust
minulegi külge lööd
mängul kurjal;
paljal turjal
kannan sinu kuritööd.
Saatus küllust,
tervist, üllust
minu vastu välja käib,
kas ma andun
või ma mandun
ikka sunnitöö kõik näib.
Niisiis kähku
maailm nähku,
südant helistagem koos:
julma vaatust -
julge saatust
kuulutagem kurvas loos!
[Carmina Burana. Tundmatute autorite ca 13. saj käsikirjast]
[tõlge: ladina keelest Mati Soomre]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 25, 2006]
