Eessõnas räägib autor sellest, millest ta ülejäänud teoses unustas rääkida. Postskriptis räägib ta sellest, millest ta ülejäänud teoses tahtis rääkida, kuid ei osanud.
Teekond kaugesse paika võetagu ette öösel ja salaja. Kui mahajääjad lahkumisest teavad ja sellest osa võtta tahavad, toimugu nende kogunemine vaikuses.
Iha on kordamise tühjus. Nauding on tühjuse kordamine.
Elu saab üksnes varastada rikastelt ja anda vaestele. Teos saab täiendada olemasolevat vara.
Vooruslikud tekstid annavad lubadusi: "Õnnis on see, kes loeb ja õndsad on need, kes seda ettekuulutust kuulevad ja sõnu endas hoiavad." Paheline tekst ei taga midagi, isegi mitte mefistolikku äraneedmise lubadust (mis tegelikult polegi muu kui süüdlaste õnnistus).
Mõned autorid kirjutavad palju raamatuid, mõned kirjutavad ühte ja sedasama raamatut mitu korda ja mõned kirjutavad mitu raamatut, millest saab üksainus.
Kunagi oli ülesehitus tõsine ülesanne ja lugemine oli "mäng". Nüüd kus ülesehitus on mäng, on lugemine omandanud raskuse, mis varem iseloomustas kirjutamist.
Kirjutamine ei ole eneseavamine, vaid enesesulgemine - enesevarjamine kaunil ja eeskujulikul viisil.
Enamik autoreid kirjutab vaid raamatuid, mida nad on lugenud, ja enamik lugejaid loeb vaid raamatuid, mida nad ise kirjutaksid kui vaid oskaksid.
Tarkus loeb seda, mida ta ei kirjutaks; geenius kirjutab seda, mida ta pole lugenud.
Loe läbi tuhat raamatut. Sõbrune sajaga. Tea peast kümmet. Kirjuta üks.
Enamik lugejaid käsitab tekste nagu astroloogid tähti, kinnitades visalt, nagu ütleksid need meile midagi, mida me ise veel ei tea.
Raamatul peab olema oma turg ja isegi avangardil peab olema oma nimi. Enam pole nii, et me lihtsalt ignoreerime hüüdjat häält kõrbes; nüüd me üritame järjekindlalt välistada võimalust, et seda kuuldaks.
Mingi laul on sama hea kui teine üksnes siis, kui mingi kõrv on sama hea kui teine.
Loetakse seda, mille mõistmiseks ollakse valmis, kuid seda on nii vähe, et õige peagi hakkab aru piirduma iseendaga. Nii nagu on võimatu teada kõike, on põlastusväärne rahulduda mingi ainsa teadmisega.
Igal arul on oma erilised ahvatlused ja äpardused, ent inerts on ülemaailmne ähvardus: liikuda üheainsas suunas ühe ja sama kiirusega.
Teadmine ei muuda mitte alati seda, mida mõni inimene teeb või kogeb, küll muudab aga alati tegemise põhjust ja kogemise viisi.
Ideed ei tärka pika arutlusahela lõpus, vaid järsu mulje ootamatusega. Püsima jääb mulje jõud, mitte idee ise ega mitte ka arutlus, mis sellele järgneb.
Nagu gaas, nagu keel laieneb jumal täitma antud ruumi.
Et tema ajalugu oleks kooskõlas tema teoloogiaga, pidi ristiusk nagu tema rajajagi surema.
[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]
