Ajaviitekirjandusse tuli esimene vampiiripoeem Der Vampir (inglise keeles) Heinrich August Ossenfelderilt Saksamaalt (1748). Sellele järgnes 1797 Goethe ballaad Korintose mõrsja. Suurbritannias juurdus see kirjanduslik traditsioon laiemalt, kuigi sõna "vampiir" jõudis inglise keelde alles 18. sajandi keskel. Selle ajani ei leidunud seda veel kõige põhjalikumas ja nüüd kuulsas Bailey's Dictionarys, mis ilmus 1721 a. Samast tüvest sõna "vamp" esineb meie kaasaegsetes sõnaraamatutes tähenduses "naine, kes kasutab seksuaalseid võrgutusvahendeid meeste ärakasutamiseks", aga Bailey's sõnaraamatus on selle seletus - "teatud lühike sukk". Isegi Samuel Taylor Coleridge'i poeemis Christabel (1798) ei kasutatud tegelikult seda sõna, ehkki käsitleti vampiiriteemat. Õigupoolest ilmus vampiiriterminoloogia inglise kirjanduslikku keelepruuki alles 19. sajandi algusaastail. Esimesena kasutas seda nähtavasti Robert Southey poeemis Thalaba, mis ilmus 1800. aasta paiku, kuid populaarne Walker's Dictionary (1862) annab vampiiri tähenduseks lihtsalt "deemon", kuna sõna ise on märksõna all "kuri vaim või kurat". Ehkki kuskil ei ole vihjet vere imemisele, mis nüüdseks on üldiselt tuttav, näib, et see aspekt oli teada juba varem, nagu on näha George Gordon Byroni poeemist Gjaur, mis ilmus 1813. aastal.
Esimene selleteemaline teos tuli inglise ilukirjanduslikku proosasse lord Byroni ühe kolleegi sulest aastal 1819. John Polidori kirjutas lühijutu The Vampyre ja see jutustab salapärasest aristokraadist lord Ruthvenist (sellenimeline perekond elas tõepoolest Sotimaal 16. sajandil), kes toitus ilmsüüta naisterahvaste verest. Teine Byroni-Polidori rühma liige oli Mary Shelley, kelle romaan - loodud sõprade lõbustamiseks koosviibimisel Genfi lähedal -ilmus trükist klassikalise õudusloona, pealkirjaga Frankenstein. See on paljude arvates üldse esimene raamat ulmekirjanduse žanris. Mõni aeg pärast seda ekspluateerisid lord Ruthveni kuju mitmesugustele ajakirjadele kirjutavad autorid, kelle fantaasia muutis need 19. sajandi keskpaiku imporditud vampiirid kuuvalgusolevusteks.
Järgmisena kerkis esile James R. Planche, heraldik ja näitekirjanik, ooperi Oberon libretist. Planche tabas kähku ära, mis potentsiaal võib vampiiril laval olla ja 1820. a. esietendus Londonis tema romantiline šoti draama The Vampire, or The Bride of the Isles. Selle aluseks oli näidend, mille pealkiri oli samuti The Vampyre, mis oli omakorda inspireeritud Polidori teosest. See oli keskne teema ka Heinrich Marschneri saksakeelses ooperis Der Vampyre (1829). Seejärel avaldas 1841. a. Aleksei Tolstoi jutustuse Mardus ja kümme aastat hiljem toodi lavale Alexandre Dumas' viimane draama pealkirjaga Le Vampire.
Üks kõige populaarsemaid tolle aja järjejutte oli Vampiir Varney mida 1840. aastail trükiti ühes Inglismaal iga nädal ilmuvas odavas õuduslugude ajakirjas. Pärast üllitas autor James Malcolm Rymer selle loo raamatuna. Peategelase sir Francis Varney, 17. sajandi kodusõjas kuninga pooldaja, lasksid Oliver Cromwelli sõdurid küll maha, aga ta ajas oma asja edasi üsna meeldiva vampiirina. Varneyst alates muutus vampiir vana Euroopa pärimuse tolmusest haisvast zombist võluvaks normaalseks kujuks, kes liigub viisakas seltskonnas. Enne seda oli tüüpiline vampiir olnud tursunud ja sagrine slaavi mužik: küüned pikad, määrdunud linases ürbis, suu ammuli, üks silm lahti ning nägu vastikult punetav ja pundunud. Aga 19. sajandil ilmus romantilisse kirjandusse äkki uus vampiir, kes ei olnud enam kaugeltki tülgastavalt vastik, vaid hoopis elegantne, andekas ja seksikas!
Varneyga ilmus maailmalavale moodsa kaasaegse vampiiri uusim mudel. Tal oli midagi, mida varasemate "libasurnud" tegelaste juures ei olnud nähtud. Nimelt ilmneb, et tal on vere imemiseks kihvad. Varney lugu on tähtis ka selle poolest, et siitpeale hakkasid vampiirid kartma päikesevalgust, kuigi kuukiired, vastupidi, pidid neid kosutama. Lõpuks kukutas Varney end vulkaani kraatrisse, et kuu enam temani ei ulataks ja ta võiks tõeliselt surra.
Omapoolse panuse kiiresti muutuvatele meeleoludele andis 1872. a. iiri advokaat J. Sheridan le Fanu lühiromaaniga, mille peategelane oli naisvampiir Carmilla. See oli järjekordne õudne lugu, millega jõudsid seda laadi kirjandusse mõned praeguseks tuntud gooti romaanile omased juurdlevad teemad. Carmilla magas puusärgis, tal oli üleinimlik jõud, temast oli saanud vampiir teise vampiiri hammustuse tagajärjel. Viimaks löödi tal vai südamest läbi ja nii ta suri. Hiljem, aastal 1897 arendas Suurbritannia õuelaulik Joseph Rudyard Kipling naisvampiiri teemat edasi luuletuses Vampiir.
Terminit "gooti romaan" kasutas esimesena 1764. aastal Horace Walpole romaanis Otranto loss. Gooti romaani peatunnus on sünge, kurjakuulutav teema, kusjuures äreva teadmatuse õhkkonnas valitseb saladuslik, koguni üleloomulik hirm. Sellisena võiks Mary Shelley Frankensteini lugeda gooti romaaniks, aga ka teisi teoseid, mis küll tingimata ei kuulu õudusromaanide žanri: näiteks Jane Austeni Northanger Abbey, Emily Bronte Vihurimäe, Charlotte Bronte Jane Eyre ja Daphne du Maurier' Rebecca, kusjuures on huvitav tõik, et kõik on inglise naiskirjanike teosed.
Peamised põhjapanevad "gooti" liikumise vaimus kirjutatud üllitised pärast Walpole'i Otrantot olid 18. sajandi lõpul ilmunud Udolpho saladused ja Itaallane Ann Radcliffe'i sulest, Matthew Lewise Munk ja William Beckfordi Vathek - jälle kõik inglise kirjanikelt. Aga siis, sada aastat hiljem, 1897. aastal, ilmus kõige silmapaistvam õudusromaan, Bram Stokeri vampiirilugu Dracula.
Stoker sõlmis kokku mitmed varasemad teemad ja lisas mõned uued, eriti kuju muutmise seoses vampiir-nahkhiirega. Siinkohal on huvitav märkida, et kirjanduslik vampiir ei saanud oma nime vampiir-nahkhiirelt, nagu sageli arvatakse; tegelikult oli asi vastupidi. Sellele konkreetsele nahkhiirele andis nime prantsuse loodusteadlane krahv George de Buffon, kuninga ülemaednik, teoste Histoire naturelle (1765) ja Des epoques de la nature (1778) autor. Enne nende teoste ilmumist ei olnud üheski kultuuris leitud vampiiridel ja nahkhiirtel midagi ühist. Aga kuna need Lõuna-Ameerika öise eluviisiga imetajad toitusid magavate loomade verest, siis Buffon andis neile nime kooskõlas vampiirimüüdiga. Ehkki Dracula oli küll esimene jutustus, millesse oli kaasatud nahkhiir, oli seda kujutatud ka Vampiir Varney esmaväljaande illustratsioonil ja sellest võiski Stoker inspiratsiooni saada. Ta ei hoolinud siiski palju reaalsusest, sest tema verehimuline nahkhiir oli suur elukas, kuna vampiir-nahkhiir (kes pigem limpsib kui imeb looma verd) on võrdlemisi väike loomake. Kuid peamine, mis nahkhiired demonoloogia seisukohalt üldse atraktiivseks muudab, ei ole mitte nende verejanu, vaid asjaolu, et nad on nagu kassid, hundid ja öökullidki ööloomad. Ameerikas ja Kanadas kerkis vampiirikultus esile alles 19. sajandi lõpul, ehkki mõned varasemad Euroopast pärit asukad olid juba oma traditsioonilisemad kodukäija-uskumused endaga kaasa toonud. See kultuur piirdus põhiliselt idarannikuga ja eriti Uus-Inglismaaga ning esimesed dokumenteeritud teated aastast 1888 puudutavad 14-lapselist Stukeleyde perekonda, kus lapsed hakkasid üksteise järel surema. Kui juba kuus olid surnud, kaevati nende laibad välja ja leiti, et kõik on lagunenud, nagu võis oodata, välja arvatud üks. Sel põhjusel süüdistati paremini säilinud tütart Sarah't teiste surmas ja kõiki laipu koheldi tavakohaselt - lõigati südamed välja ja põletati. Tegelikult ei ole selles loos midagi vampiirlikku, aga see tuletas meelde vana uskumust, et surnud avaldavad mõju elavatele. Sellele järgnes palju sarnaseid juhtumeid, näiteks Connecticutis, Vermontis ja Rhode Islandis.
Aastal 1927 tõi Dracula Londonis lavale näitleja ja draamakirjanik Hamilton Deane, kelle iirlannast ema oli olnud tuttav Bram Stokeriga; see näidend tutvustas esimesena krahvi nüüdseks juba kohustuslikuks muutunud musta õhtumantlit. Enne seda oli vändatud paar vampiirifilmi Suurbritannias ja Venemaal, aga USA tõi selle žanri esimesena kinolinale tõesti meeldejäävas lavastuses. 1927. aasta filmis London pärast keskööd esines vampiiri rollis Lon Chaney. Samal aastal tõi ungari pagulane Bela Lugosi Dracula Ameerikas Broadway lavale. See Hamilton Deane'i Londoni etendusel põhinev lavastus pidas vastu 40 nädalat. Sellele järgnes erilepingu alusel Bram Stokeri lesega 1931. aastal film, milles Lugosi ise mängis kuulsa krahvi osa. Sellest alates asus kino-, tele- ja videofilmitööstus mõlemal pool Atlandi ookeani kõhklemata ekspluateerima seda kõige populaarsemat filmimiskõlblikku õudusromaani teemat.
Esimene selleteemaline teos tuli inglise ilukirjanduslikku proosasse lord Byroni ühe kolleegi sulest aastal 1819. John Polidori kirjutas lühijutu The Vampyre ja see jutustab salapärasest aristokraadist lord Ruthvenist (sellenimeline perekond elas tõepoolest Sotimaal 16. sajandil), kes toitus ilmsüüta naisterahvaste verest. Teine Byroni-Polidori rühma liige oli Mary Shelley, kelle romaan - loodud sõprade lõbustamiseks koosviibimisel Genfi lähedal -ilmus trükist klassikalise õudusloona, pealkirjaga Frankenstein. See on paljude arvates üldse esimene raamat ulmekirjanduse žanris. Mõni aeg pärast seda ekspluateerisid lord Ruthveni kuju mitmesugustele ajakirjadele kirjutavad autorid, kelle fantaasia muutis need 19. sajandi keskpaiku imporditud vampiirid kuuvalgusolevusteks.
Järgmisena kerkis esile James R. Planche, heraldik ja näitekirjanik, ooperi Oberon libretist. Planche tabas kähku ära, mis potentsiaal võib vampiiril laval olla ja 1820. a. esietendus Londonis tema romantiline šoti draama The Vampire, or The Bride of the Isles. Selle aluseks oli näidend, mille pealkiri oli samuti The Vampyre, mis oli omakorda inspireeritud Polidori teosest. See oli keskne teema ka Heinrich Marschneri saksakeelses ooperis Der Vampyre (1829). Seejärel avaldas 1841. a. Aleksei Tolstoi jutustuse Mardus ja kümme aastat hiljem toodi lavale Alexandre Dumas' viimane draama pealkirjaga Le Vampire.
Üks kõige populaarsemaid tolle aja järjejutte oli Vampiir Varney mida 1840. aastail trükiti ühes Inglismaal iga nädal ilmuvas odavas õuduslugude ajakirjas. Pärast üllitas autor James Malcolm Rymer selle loo raamatuna. Peategelase sir Francis Varney, 17. sajandi kodusõjas kuninga pooldaja, lasksid Oliver Cromwelli sõdurid küll maha, aga ta ajas oma asja edasi üsna meeldiva vampiirina. Varneyst alates muutus vampiir vana Euroopa pärimuse tolmusest haisvast zombist võluvaks normaalseks kujuks, kes liigub viisakas seltskonnas. Enne seda oli tüüpiline vampiir olnud tursunud ja sagrine slaavi mužik: küüned pikad, määrdunud linases ürbis, suu ammuli, üks silm lahti ning nägu vastikult punetav ja pundunud. Aga 19. sajandil ilmus romantilisse kirjandusse äkki uus vampiir, kes ei olnud enam kaugeltki tülgastavalt vastik, vaid hoopis elegantne, andekas ja seksikas!
Varneyga ilmus maailmalavale moodsa kaasaegse vampiiri uusim mudel. Tal oli midagi, mida varasemate "libasurnud" tegelaste juures ei olnud nähtud. Nimelt ilmneb, et tal on vere imemiseks kihvad. Varney lugu on tähtis ka selle poolest, et siitpeale hakkasid vampiirid kartma päikesevalgust, kuigi kuukiired, vastupidi, pidid neid kosutama. Lõpuks kukutas Varney end vulkaani kraatrisse, et kuu enam temani ei ulataks ja ta võiks tõeliselt surra.
Omapoolse panuse kiiresti muutuvatele meeleoludele andis 1872. a. iiri advokaat J. Sheridan le Fanu lühiromaaniga, mille peategelane oli naisvampiir Carmilla. See oli järjekordne õudne lugu, millega jõudsid seda laadi kirjandusse mõned praeguseks tuntud gooti romaanile omased juurdlevad teemad. Carmilla magas puusärgis, tal oli üleinimlik jõud, temast oli saanud vampiir teise vampiiri hammustuse tagajärjel. Viimaks löödi tal vai südamest läbi ja nii ta suri. Hiljem, aastal 1897 arendas Suurbritannia õuelaulik Joseph Rudyard Kipling naisvampiiri teemat edasi luuletuses Vampiir.
Terminit "gooti romaan" kasutas esimesena 1764. aastal Horace Walpole romaanis Otranto loss. Gooti romaani peatunnus on sünge, kurjakuulutav teema, kusjuures äreva teadmatuse õhkkonnas valitseb saladuslik, koguni üleloomulik hirm. Sellisena võiks Mary Shelley Frankensteini lugeda gooti romaaniks, aga ka teisi teoseid, mis küll tingimata ei kuulu õudusromaanide žanri: näiteks Jane Austeni Northanger Abbey, Emily Bronte Vihurimäe, Charlotte Bronte Jane Eyre ja Daphne du Maurier' Rebecca, kusjuures on huvitav tõik, et kõik on inglise naiskirjanike teosed.
Peamised põhjapanevad "gooti" liikumise vaimus kirjutatud üllitised pärast Walpole'i Otrantot olid 18. sajandi lõpul ilmunud Udolpho saladused ja Itaallane Ann Radcliffe'i sulest, Matthew Lewise Munk ja William Beckfordi Vathek - jälle kõik inglise kirjanikelt. Aga siis, sada aastat hiljem, 1897. aastal, ilmus kõige silmapaistvam õudusromaan, Bram Stokeri vampiirilugu Dracula.
Stoker sõlmis kokku mitmed varasemad teemad ja lisas mõned uued, eriti kuju muutmise seoses vampiir-nahkhiirega. Siinkohal on huvitav märkida, et kirjanduslik vampiir ei saanud oma nime vampiir-nahkhiirelt, nagu sageli arvatakse; tegelikult oli asi vastupidi. Sellele konkreetsele nahkhiirele andis nime prantsuse loodusteadlane krahv George de Buffon, kuninga ülemaednik, teoste Histoire naturelle (1765) ja Des epoques de la nature (1778) autor. Enne nende teoste ilmumist ei olnud üheski kultuuris leitud vampiiridel ja nahkhiirtel midagi ühist. Aga kuna need Lõuna-Ameerika öise eluviisiga imetajad toitusid magavate loomade verest, siis Buffon andis neile nime kooskõlas vampiirimüüdiga. Ehkki Dracula oli küll esimene jutustus, millesse oli kaasatud nahkhiir, oli seda kujutatud ka Vampiir Varney esmaväljaande illustratsioonil ja sellest võiski Stoker inspiratsiooni saada. Ta ei hoolinud siiski palju reaalsusest, sest tema verehimuline nahkhiir oli suur elukas, kuna vampiir-nahkhiir (kes pigem limpsib kui imeb looma verd) on võrdlemisi väike loomake. Kuid peamine, mis nahkhiired demonoloogia seisukohalt üldse atraktiivseks muudab, ei ole mitte nende verejanu, vaid asjaolu, et nad on nagu kassid, hundid ja öökullidki ööloomad. Ameerikas ja Kanadas kerkis vampiirikultus esile alles 19. sajandi lõpul, ehkki mõned varasemad Euroopast pärit asukad olid juba oma traditsioonilisemad kodukäija-uskumused endaga kaasa toonud. See kultuur piirdus põhiliselt idarannikuga ja eriti Uus-Inglismaaga ning esimesed dokumenteeritud teated aastast 1888 puudutavad 14-lapselist Stukeleyde perekonda, kus lapsed hakkasid üksteise järel surema. Kui juba kuus olid surnud, kaevati nende laibad välja ja leiti, et kõik on lagunenud, nagu võis oodata, välja arvatud üks. Sel põhjusel süüdistati paremini säilinud tütart Sarah't teiste surmas ja kõiki laipu koheldi tavakohaselt - lõigati südamed välja ja põletati. Tegelikult ei ole selles loos midagi vampiirlikku, aga see tuletas meelde vana uskumust, et surnud avaldavad mõju elavatele. Sellele järgnes palju sarnaseid juhtumeid, näiteks Connecticutis, Vermontis ja Rhode Islandis.
Aastal 1927 tõi Dracula Londonis lavale näitleja ja draamakirjanik Hamilton Deane, kelle iirlannast ema oli olnud tuttav Bram Stokeriga; see näidend tutvustas esimesena krahvi nüüdseks juba kohustuslikuks muutunud musta õhtumantlit. Enne seda oli vändatud paar vampiirifilmi Suurbritannias ja Venemaal, aga USA tõi selle žanri esimesena kinolinale tõesti meeldejäävas lavastuses. 1927. aasta filmis London pärast keskööd esines vampiiri rollis Lon Chaney. Samal aastal tõi ungari pagulane Bela Lugosi Dracula Ameerikas Broadway lavale. See Hamilton Deane'i Londoni etendusel põhinev lavastus pidas vastu 40 nädalat. Sellele järgnes erilepingu alusel Bram Stokeri lesega 1931. aastal film, milles Lugosi ise mängis kuulsa krahvi osa. Sellest alates asus kino-, tele- ja videofilmitööstus mõlemal pool Atlandi ookeani kõhklemata ekspluateerima seda kõige populaarsemat filmimiskõlblikku õudusromaani teemat.
