Nõiad moondavad iseendid, aga ka muid inimesi mõnikord libahuntideks (koduhuntideks, inimesehuntideks, soenditeks). Rahvasuus on liikunud palju jutte libadeks moondatud pulmalistest. Pulmalised sõidavad nõiast mööda/vastu rõõmsas pulmatujus. Korraga tõstab nõid kepi ja kas peig pruudiga või hulk pulmalisi ühes pruutpaariga moondatakse libahuntideks. Vahel palub nõid pulmamajas öömaja või midagi muud. Palve tagasitõukamist kuuldes moondab nõid pruutpaari libahuntideks. Hulgakaupa libahuntideks moondatud isikud jäävad ühte parve.
Sagedamini kui muid inimesi moondab nõid iseennast libahundiks, vähemalt tunneme niisuguseid lugusid palju rohkem. Kui nõid moondab ennast ajutiselt (mõneks tunniks) libahundiks, siis muid isikuid aga jäädavalt. Tavaliselt päästab leib nõiduse paelust - juhtub libahunt leiba saama, langevad tast nõiduse kütked ja ta pääseb inimeseks tagasi.
Päris hundi viisi tormab libahunt koduloomade kallale, murrab maha, sööb liha osalt sealsamas, osalt viib koju teiseks korraks. Olgu ees hobune, härg, kits või lammas, kõik murtakse maha. Iga kodulooma liha kõlbab libahundile. Muidugi mõista sööb libahunt murtud liha toorelt. Hurjutatakse libahundiks moondatud inimest toore liha söömise pärast, näib liha kohe nagu keedetud olevat.
Libahundiks minevad nõiad tarvitavad ettevõtte kordasaatmiseks sagedasti hundi nahka. Võetakse hundi nahk, pannakse selga - libahunt valmis. Mõnes kohas käib nõid kõige oma perekonnaga libahuntideks. Kord tarvitavad kõik perekonna liikmed ühist hundi nahka, kord on igaühel oma nahk. Enamasti tuleb nõia või ta omaste libahuntideks käimine kellegi võõra kaudu ilmsiks. Vahel pääseb sulane, vahel tüdruk, vahel minia, vahel keegi võõras libahundiks käimise jälile. Libahundiks minemise pealtnägija püüab tihti nähtut jäljendada. Enamasti õnnestub ettevõte, kuid tuntakse ka äpardusi. Kogemata jäljendaja seob enese mingi asja külge, kartes, et muidu liiga kaugele jookseb. Aga siduminegi ei pea alati jäljendajat paigal.
Mõned nõiad võtavad teele minnes hundi naha kotiga kaasa, et tarbekorral kohe libahuntideks saaksid. Peale hundi naha tarvitamise oskavad nõiad muulgi viisil libahuntideks saada. Kes käib kolm korda neljakäpakil ümber kivi, kes kasvatab liivaaugus kolm korda tiritamme, kes määrib ennast iseäraliku võidega. Hallistes räägitakse, libahundiks mineja pidada ahju peal kolm korda ümber põhjata vaadi käima ja siis vaadist läbi ronima. Viljandimaal teatakse, et tarvis kolm neljapäeva õhtut järgemööda kõveralt kasvava loogasarnase puu alt tagurpidi läbi ronida. Sarnaste tempudega käivad tavalisesti nõiasõnad käsikäes. Wiedemanni teadmise järgi peab kolm neljapäeva õhtut laial tasasel kivil püherdades ütlema: "Niibes, naabes, nahk peale, kiibes, kõõbes, kõrvad pähä, siibes, saabes, saba taha!" Teisal kästakse heinasao alt läbi pugeda ja ütelda: "Niuh, näuh, nina pähä, hiuh, hauh, hambad suhu, kiuh, käuh, karvad selga!" Mujal aga öeldakse, et tarvis kolm korda ümber kadakapõõsa käies ütelda: "Niuh, näuh, nahk selga, siuh, säuh, saba taha, kriuh, kräuh, kõrvad pähä!"
Harukorral kipub libahunt inimese kallale, veel harvemini murrab lapsi. Last murdvad libahundid tulevad huvitaval kombel ikka Peipsi tagant ja põhjendavad murdmist koduse näljaga.
Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada. Päevaajal moondab libahunt ennast inimeseks ja otsib teiste inimeste seltsis libahunti, öösel aga ruttab loomi murdma. Teades, et libahunt inimene, ei taheta teda tappa, vaid kahjutuks teha, ta murdmist lõpetada, seda enam, et mitmed libahundid ainult nõidade poolt olid libahuntideks moondatud.
Libahundiks käivast nõiast räägib rahvasuu, et ta inimese kuju tagasisaamiseks niisamasuguseid tempe peab tegema kui enne naha sisse pugemist. Tempude tegemise järel langeb nahk iseenesest seljast ära. Aga sõnade lausumistki peetakse mitmel puhul tarviliseks inimese kuju tagasisaamisel. Tihti käivad need lausumisesõnad libahundiks saamise sõnadega kaunis ühte, näiteks: "Karvad seljast, kiuh, käuh, hambad suust, hiuh, hauh, nina pääst, niuh, näuh!"
Libahunt ei erine pealtnäha mingil kombel tavalisest hundist, ometi teeb valge märk kaelas libahundi ja pärishundi vahel vahet. Valge märk või täpp tekib kaelas kantud sõlest, preesist ehk muust sarnasest ehtest.
Soomlasedki tunnevad libahunti. Nad nimetavad teda aga
vironsusi'ks, see on Eesti hundiks. Sellega ei taha soomlased libahunti ometi mingisuguseks Eesti leiduseks tunnistada. Palju ennemini tuletab soomlaste Viron susi libahundi Saksast põlvnemist meelde. Sakslased kõnelevad nõidade moondamisest "wervolfiks", "mees-hundiks". Sõna algupoolest "ver-", lad. "vir" tegid soomlased viro ja nii tekib neil Viron susi. Soomlaste arvamise järgi toidab Viron susi ennast vähem murtud loomadest kui tuulest. Ta jookseb ikka, lõuad lahti, vastu tuult. Leib vabastab teda niisama kui Eesti libahunti nõiduse-kütkest. Hunt ei kipu libahundi kallale, sest hunt peab libahunti enesesuguseks hundiks.
Kohalikud kõrgemad võimukandjad aga ei tundnud armu. Vanadest dokumentidest leiab palju märkmeid, et kohtud lasknud ära hukata palju inimesi, keda libahuntideks käimises kahtlustati. Tallinnas arutati 1615 ja 1618 libahundi protsesse ja Viru-Nigulas veel 1640. aastal. Kiviloos põletati 1617 korraga kuus naist nõiduse pärast ära, selle järel kui neid enne rängalt oli piinatud. Esiti sattus üks naine kohtu alla. Selle naise peale kaevati, ta käinud kümme aastat libahundina kahju tegemas. Piinamisel päriti naiselt kaassüüdlasi. Naine tunnistas viis teist naist kaassüüdlasteks. Kõik kuus mõisteti kohtu poolt tulesurma.
PS. Olgu veel tähendatud, et nõiad inimesi vahel muudeks loomadeks moondavad, näiteks hobuseks. Jõuluõhtul saadud leib aga peaks aitama.
[Lisalugemist näiteks Eisen'i "
Eesti mütoloogia" näol.]
