I
Surnute varjud tõusevad tolmust
ja lendavad tuules minema
ma usun üht maad ma usun üht taevast
ma usun kivide ülestõusmist
ja lainete surematust
usun terade sosinat mullas
usun metsajärvede vaikust
pilved laskuvad alla kui ma neid hüüan
uppunud mandrid tõusevad merest
ja vikerkaar murdub pooleks
kirikud salgavad üksteist ära
enne kui kukk laulab kolmandat korda
kõrbed unustavad oma nime
ja värisedes kummarduvad mäed
selle ees kes lausub viimase sõna
Rahutus
Kes muukraua ja hambaorgiga avaks väravad Kuradi linna
kes keldritreppi pidi oskaks taevasse minna
kuut kavatses jalga lasta - seo ta koera sappa
appi - üks habetund peegel ja sääsk ei tahtnud mind tappa
antennid ei vasta - sa ise jätad end hätta
kas jõuadki veel astuda üle metsa kasvanud mätta
võta varblane ühte ja teise pihku ja lenda
siis unustad mure ja unustad iseenda
vikerkaar mõõgana peos lõhesta paatunud taevas
sõua üle tulemere lapse puukoorest laevas
aeg võõpab sind halli värviga kord kaod sesse kui kesta
elad vanaks et lastele ja endale väikesi lookesi vesta
su maaulm on siis nii väike aken voodi ja ahi
meenuta noorust ära vaid peeglisse vahi
kas surm on alguse lõpp või sünd on lõpu algus
vaiki sest täna on pimedus sulle parem kui valgus
[Jaan Kaplinski; 1956-1961]
[Kirjutatud : valitud luuletused; Varrak; 2000]
