Jordi Cervera

Muuseum 1

Minust saab peenejooneline muumia,
ja kui teie, hajevil tobukesed,
kõnnite must mööda,
siis te räägite minust,
ütlete, kuidas see saab võimalik olla,
et hoolimata kõigist neist aastaist turjal
olen nõnda hästi säilinud.
Vaata teda, olge nüüd tasa,
paistab, et ta naerab.
Ja tõsi on, et
kummastav-kangekaelsena
ei olegi ma midagi muud
kui pikk palsameeritud vaikus,
mis aeg-ajalt naerab.

Muuseum 2

Leidlikkus ja pimedus,
kaks sooja punkti,
kaks kõhklevat poolvarju,
viljakas tõelus,
sümboolne enne
areldi kõndimiseks
patud ja ohjeldamatus
Hathori kuuma hinguse taga

Muuseum 4

Pärast seda kui olen tapnud tuhandeid satikaid
ainuüksi oma auto tuuleklaasi
ja (mõnikord) putukamürgi
(hindamatu) abiga,
võin nüüd täiest
suust ja silmadest kelkiva
kergemeelseima rahuldusega
öelda et olen massimõrtsukas,
et miski ei hoia mind tagasi,
et võin kartmata oma mainet kahjustada
end võrrelda kollektiivse kujutluse,
häirivate ajalooseikade
tavalisemate, korduvate,
kõige verisemate kangelastega.
Ja nõnda, joobnustava võiduga rahul,
tulvil õiglast uhkust,
värisen nagu viinapuuleht,
lunastan end verepatust
Delacroix' trikoloorsete rindade all,
mis kirkaina paisudes
kutsuvad mind üles rahva eepilistele võitudele.

[Jordi Cervera Nogués; 2004]
[tõlge: katalaani keelest Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 7, 2006]

Nähtumus ja olemus I

Kunstnik Mikkel Angelo istub telliskivikuhja otsa ja, asetanud pea kätele, hakkab mõtlema. Kukk astub mööda ja kõõritab kunstnik Mikkel Angelot oma ümarate kuldsete silmadega. Muudkui vahib. Nüüd tõstab kunstnik Mikkel Angelo pea ja näeb kukke. Kukk ei pööra pead ära, ei pilguta silma ega liiguta saba. Kunstnik Mikkel Angelo langetab pilgu ja tunneb, et silmis miski kibeleb. Kunstnik Mikkel Angelo pühib kätega silmi. Kukk aga ei seisa enam. Ei seisa, vaid läheb ära. Läheb ära kuuri, linnuõue. Linnuõue oma kanade juurde.
Ka kunstnik Mikkel Angelo tõuseb tellisehunnikult, rapsib pükstelt punast telliskivitolmu, viskab rihmakese eemale ja läheb oma naise juurde.
Naine on aga kunstnik Mikkel Angelol pikk-pikk, lausa kahe toa pikkune.
Tee peal kohtab kunstnik Mikkel Angelo Komarovi, haarab tal käest ja karjub: „Vahi!”
Komarov vahib ja näeb kera.
„Mis see on?” sosistab Komarov.
Taevast aga kõmiseb: „See on kera!”
„Mis kera see on?” sosistab Komarov.
Taevast aga kõmiseb: „Tasapinnaline kera!”
Komarov ja kunstnik Mikkel Angelo istuvad rohule. Nad istuvad rohul justkui seened. Nad hoiavad teineteisel käest kinni ja vahivad taevasse. Taevasse joonistub tohutu lusikas. Mis see siis veel on? Keegi ei tea seda. Inimesed pagevad ja jäävad oma majadesse kinni. Keeravad lukku nii uksi kui aknaid. Kuid kas see aitab? Kus sa sellega! Ei aita.
Mäletan, kuidas 1884. aastal ilmus taevasse tavaline aurikusuurune komeet. Väga õudne oli. Ja nüüd siis lusikas! Ega üks komeet sellise viguri vastu ikka saa.
Pange aga akendele luugid ette.
Arvate, et see aitab? Taevase nähtuse eest lauad ei kaitse.
Meie majas elab Nikolai Ivanovitš Supin. Temal on teooria, mille järgi on kõik ainult suits. Aga minu meelest kõik ei ole suits. Võib-olla ei ole mingit suitsugi, pole üldse mitte midagi. On vaid üks jaotamine. Aga võib-olla pole ka mingit jaotamist. Raske öelda.
Räägitakse, üks kuulus kunstnik vaadelnud kord kukke. Vaatles, vaatles ja tuli järeldusele, et kukke pole olemas.
Kunstnik rääkinud sellest oma sõbrale, sõber aga pahvatanud naerma. Ja öelnud: kuidas pole olemas, kui ta seisab siin ja mina näen teda täiesti selgelt.
Suur kunstnik aga langetanud seepeale pea, ja nii nagu ta seal seisis, nii ta telliskivikuhja otsa istuski.

[Daniil Harms]
[tõlge: Ilona Martson (Rein Saluri?)]
[Ootamatu jooming; Tänapäev; 2002]