Mu tusk on ränk, nüüd surma kutsuks küll,
sest näen, et teeneid tasub karjasekk
ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll,
ja truudusel on valevande plekk
ja kuldav kiitus häbiväärselt poeb
ja neitsivoorusest on tehtud hatt
ja lollus arust targemaks end loeb
ja laitmatus on põlatum kui patt
ja kunsti kidakeelseks muudab võim
ja jõul on kaelas jõuetuse rang
ja ausust rumaluseks hüüab sõim
ja hea on kurja kütkes orjav vang.
Mu tusk on ränk, mind surm võiks ära viia,
kuid siis mu arm ju üksinda jääks siia.
129
Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus
on iha, saades teoks, ja enne tegu
ta on üksnes pettus, toorus, jõhkrus, maotus,
julm, reetlik, äärmuslike süüde segu.
Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud,
kuid juba õhutab taas pöörast jahti,
taas leiab rahuldust ja taas on neetud
kui sööt, mis neelajat ei lase lahti.
Kes on ta kütkes, hullumärki kannab,
kord hinges ootus kuum, kord undlik hägu;
ta õndsust tõotab, armetuse annab,
mis eel, on rõõm, mis möödas - unenägu.
Me seda teame, ent ei tea, kuis peab
küll taevast vältima, mis põrgu veab.
[William Shakespeare]
[tõlge: Harald Rajamets]
[Poeemid, sonetid ja muud luuletused; Eesti Keele Sihtasutus; 2002]
