Enamikul inimestel ei ole üldse mingit seisukohta, veel vähem isiklikku, veel vähem kontrollitud seisukohta, veel vähem mõistlikke põhimõtteid.
Kes põeb sellist haigust, et ei suuda taluda ebaõiglust, ei tohi aknast välja vaadata ning peab toaukse lukku keerama. Ehk oleks kasu ka peegli ärapeitmisest.
Filosoofias suudan ma välja jõuda skeptitsismini; kaugemale ei taha see kuidagi õnnestuda: niisiis jään ma parem pidama terve inimmõistuse juurde, mida on nii vähestel filosoofidel ja mis on just tänapäeval nii vajalik.
Kes ei suuda halbade inimestega ühes seltskonnas olla, on veel liiga lühikest aega siinilmas elanud. Kes aga nende seltskonda täiesti erapooletult võtab või sellest koguni mõnu tunneb, on siia ilma ülearu kauaks jäänud.
Kui ma inimesi vaatlen, tahaksin ma despootiale andestada; ja kui ma despootiat näen, pean ma inimesi haletsema. On tõesti raske küsimus, kas inimeste halbus teeb despootia vajalikuks või kas despootia teeb inimesed nii halvaks.
Sõbralikke inimesi olen ma palju leidnud, kuid sõpru väga vähe. Üks tahab mulle serveerida oma vaimukust, teine oma õpetatust, kolmas oma peent maitset; üks tahab mind võõrustada oma veiniga, teine oma kauni toaga, kolmas oma suure lugupidamisega; ükski neist ei ole sellepärast mu sõber, ehkki igaüks neist tahaks heal meelel olla minu patroon.
Seal, kus algab edevus ja toredusehimu, lakkab seesmine väärtus.
Võrdsus on õiguses sama, mis on vastuolu tees filosoofias.
[Johann Gottfried Seume; Seumes Werke in zwei Bänden. Zweiter Band]
[tõlge: Krista Räni; Apokrüüfid; Loomingu Raamatukogu; 2005/13-14]
