The Dragon

Lohe

Tuul sasis nõmmel kasvavat madalat rohtu; muud liikumist seal ei olnud. Juba aastaid polnud ükski lind suure pimeda taevakummi all siit mööda lennanud. Kunagi ammu olid mõned väikesed kivid koost murenedes ja tolmuks pudenedes elu matkinud. Nüüd liikus kahe mehe hinges, kes puustusmaal üksiku lõkke ääres istusid, ainult öö; pimedus tuikas vaikselt nende soontes ja tuksus tasa nende meelekohtades ja randmetes.

Leek hubises nende metsikutel nägudel ja väreles oranžide sädemetena nende silmis. Nad kuulasid teineteise nõrka ühtlast hingamist ja laugude sisalikulaadset pilkumist. Viimaks roobitses üks meestest oma mõõgaga tuld.

"Jäta, lollpea; sa reedad, kus me oleme!"

"Pole lugu," sõnas teine mees. "Lohe tunneb meie lõhna niigi miilide tagant. Jumal hoidku, küll on külm. Ma oleksin parema meelega tagasi kindluses."

"Me otsime surma, mitte und..."

"Milleks? Milleks? Lohe ei tõsta kunagi oma jalga linna!"

"Tasem, lollpea! Ta sööb üksikuid rändajaid, kes on teel meie linnast teise!"

"Söögu pealegi ja lähme meie ära koju!"

"Tasa nüüd, kuula!"

Mehed tardusid paigale.

Nad ootasid kaua aega, ent kuulda polnud muud kui seda, kuidas nende hobused ärevalt oma nahka judistasid nagu musti sametisi tamburiine, nii et hõbedased jaluspandlad tasa-tasa tilisema lõid.

"Oh." Teine mees ohkas. "Milline luupainajate maa! Siin juhtub igasuguseid asju. Keegi puhub päikese surnuks; on öö. Ja mis veel ja mis veel, oh Jumal, kuula mind! Räägitakse, et selle lohe silmad on tulest. Tema hingeõhk on valge aur, teda on nähtud lõõskamas üle pimeda maa. Teda saadavad väävlihais ja kõuemürin ja ta süütab rohu põlema. Lambad satuvad kabuhirmu ja kõngevad hullunult. Naised sünnitavad koletisi. Lohe raevutseb nii, et tornide müürid varisevad põrmu. Koidikul lamavad tema ohvrid pilla-palla küngastel. Ütle mulle, kui paljud rüütlid on selle koletise vastu läinud ja põrmu paisatud, nii nagu meidki paisatakse?"

"Aitab sellest!"

"Enam kui küll! Siin, selles üksinduses, ei tea ma enam, mis aasta praegu on!"

"Üheksasajas Kristuse sünnist."

"Ei, ei," sosistas teine mees kinnisilmi. "Sellel nõmmel ei ole Aega, on ainult Igavik. Mul on tunne, et kui ma mööda teed tagasi kihutaksin, oleks linn kadunud, inimesed veel sündimata, kõik teistmoodi, kindlused kivist välja murdmata, palgid metsadest veel langetamata; ära küsi, kust ma seda tean, nõmm teab seda ja räägib mulle. Ja meie istume üksinda siin tulelohe maal, kaitsku meid Jumal!"

"Kui pelgad, tõmba raudrüü ülle!"

"Mis see aitab? Lohe tuleb teadmata kust; meil pole aimugi, kus on tema kodu. Ta kaob uttu, me ei tea, kuhu ta läheb. Jajaa, raudrüü selga, sellest saab meile uhke surirüü."

Hõbedane turvis pooleldi seljas, jäi teine mees taas vait ja pööras pead.

Üle hämara maa, mida täitsid nõmme enda südamest uhkav pimedus ja tühjus, sööstis tuul, süli täis liivakellade liiva. Selle tuule südames lõõmasid mustad päikesed ja miljon põlenud lehte, mis olid varisenud sügispuult, mis jäi silmapiiri taha. See tuul sulatas maastikke, venitas luid nagu valget vaha, muutis vere sogaseks ja paksuks, nii et see porina ajusse settis. Selles tuules oli tuhande hinge surm, ja selles oli aeg, mis läks segi ja väändus. See oli udu keset pimeduse keskel olevat hägu ja inimestel polnud siin kohta ja siin polnud mingit kindlat aastat ega tundi, vaid ainult kaks meest keset ilmetut tühjust, täis äkilist pakast, tormi ja valget äikest, mis liikus välgu suure rohelise allalangeva klaasruudu taga. Vihmavaling kastis muru märjaks, hääled vaibusid, kuni kõik surmvaikseks jäi, ja kaks meest ootasid üksinda, soojad keset külma ilma.

"Seal," sosistas esimene mees. "Oh, seal..."

Miilide kaugusel kihutas võimsa ümina ja mürina saatel lohe.

Vaikides pannaldasid mehed oma raudrüüd ja istusid hobustele. Kesköist kõnnumaad lõhestas koletu tuhin, kui lohe möirgamine üha ligines; tema metsik kollane välkuv pilk sööstis künkaharjale ja siis siugles tema tume, kauge ja seetõttu uduselt paistev kere kurdhaaval üle künka ja kadus orgu sukeldudes silmist.

"Ruttu!"

Nad kannustasid hobuseid edasi, väikesesse nõkku.

"Ta tuleb siit läbi!"

Nad haarasid piigid soomustatud rusikaisse ja lasid oma hobuste silmakatted alla.

"Issand!"

"Jah, olgu meie huulil tema nimi."

Samal hetkel ilmus lohe ühe künka tagant nähtavale. Tema koletu merevaigukarva pilk õgis mehi, pani nende raudrüüd punaseid sähvatusi ja sädemeid pilduma. Jubeda halava kisenduse ja krigina saatel sööstis ta edasi.

"Heida armu, Issand!"

Piik raksatas kollase silma alla, millel puudus laug, paindus looka, paiskas mehe õhku. Lohe sööstis talle peale, talle otsa, lõi ta pikali, rüsis temast üle. Möödudes virutas tema raske must õlg teise hobuse ja ratsaniku saja jala kaugusele vastu kivirahnu sodiks. Lohe ulgus, ulgus ja kiljus, tema kõrval, ümber ja all oli tuli, roosa, kollane oranž päikeselõõsk keset pimestava suitsu suuri pehmeid pilvi.

"Kas nägid?" hüüdis keegi. "Mis ma sulle rääkisin?"

"Oli jah! Oli jah! Raudrüüs rüütel, kirevase päralt! Me sõitsime talle otsa!"

"Kas pead kinni?"

"Ükskord pidasin, aga ei leidnud midagi. Mulle ei meeldi siin nõmmel peatuda. Võtab ihu kananahale. See on sihuke imelik kant."

"Aga me ajasime midagi alla!"

"Andsin talle kõvasti vilet; vennike ei teinud väljagi."

Aurupahvak tõrjus udu kõrvale.

"Jõuame Stokelysse õigel ajal. Viska õige sütt juurde, Fred?"

Veel üks vile raputas lagedast taevast kastet. Ägedalt lõõskav öine rong sööstis läbi jääraku, sõitis nõlvakust üles ja kadus üle külma maa põhja poole, jättes taha musta suitsu ja auru, mis püsis tardunud õhus veel mitu minutit pärast seda, kui rong oli möödunud ja igaveseks läinud.

[Ray Bradbury; The Dragon; 1955]
[tõlge: Mario Kivistik; Kaleidoskoop; Lohe; Varrak; 2000]

Ebakristlik jõulu-Euroopa

"Jingle bell, jingle bell - sa mind hullutad, see on jingle bell's rock!" - nii laulis poisike hommikul raadios.

Jälle lähenevad jõulud. Sel puhul on siin-seal arutatud, kas tegemist ongi enam üldse kristliku pühaga või hoopis neopaganliku riitusega.

Sest kristusest endast ja kristlikest põhimõtetest on kaasaegsete jõulude puhul kahtlaselt vähe juttu, ja kui natuke ongi, siis püütakse äratada vaid miskisugust pealiskaudset heldimust anonüümsepoolseks muutunud "jõululapse" sünni puhul. Ning näeme vohamas mitmesuguseid rituaale, mis enamasti pärinevad tõesti paganlikust traditsioonist, ehkki seda endale ei teadvustata. (Kas või vastastikuste kingituste ja potlach'i kultus, samuti hedonistlikud naudingud ja teatraalsed orgiad.)

Kas Kristuse sünd - mis sest, et oma olemuselt ebatraditsiooniline - ongi kõige olulisem sündmus Jumalapoja biograafias? Kristusest aga tegi Kristuse just tema jumalikult ettenähtud lunastussurm. Seetõttu peakski usuline härdus iseenesest kumuleeruma just kevadel - suurel reedel ja lihavõttepühade ajal, kui toimus märterlik ohverdus. Siis aga puudub meil pea igasugune härdus või tõsidus - tegeldakse vaid humoristlike munade või kitšilike jänestega.

Kirik ise näib endise visadusega pooldavat jõule, pidades seda prioriteetseks usuliseks pühaks. Kuid vastuolu kiriku ja masside elu vahel on läinud väga suureks ja silmatorkavaks: kaubamajades toimuvad ju meeletud tarbimisorgiad ja jõululaadad, mis Kristus ise oleks arvatavasti laiali peksnud - nii nagu ta ajas kunagi templist välja rahavahetajad. (Kristus oli ju vajaduse korral küllaltki brutaalne, ta on ähvardanud ka tule ja mõõgaga.) Trummi taguvad masinkarud, deemonlikud päkapikud, kiiskavad kingid ja kahtlase olemisega jõuluvanad on kindlasti paganlikud, et mitte öelda kuratlikud ollused.

(Tõe huvides tuleb siiski vahele öelda, et hiljutiste aastate jõuluhüsteeria hakkab justkui taltuma või tasakaalustuma. Muidugi võib asi olla ka selles, et ma ise ei külasta supermarketeid, kuid veel hiljuti tungisid jõulud ka kõrvaltänavatele ja neist lihtsalt ei pääsenud keegi mööda. Nüüd asi enam justkui nii hull ei ole. Kuid kordan: see võib olla subjektiivne mulje.)

Euroopa on ikka ühendunud kristliku kultuuri ümber, õieti oli see kunagi üks Euroopa põhitunnuseid. Nüüd pole see enam tükk aega nii. Euroopa harta peab kristlusest tähtsamaks südametunnistuse vabadust ja kõikvõimalikku liberaalsust. See tähendab muu hulgas niisugust täiesti sümpaatset asja, et näiteks islam ja new age on kristlusega võrdsed. Kristlus - eriti oma katoliiklikul kujul - on aga Euroopast massiliselt eemale liikunud, kasvõi mõlemasse Ameerikasse.

Euroopa Liidu ja Brüsseli asutustel paistab puuduvat vajalik rituaalsus ja karisma. Bürokraatia võimutseb hingeliste väärtuste üle. Jacques Le Goff aga arvab, et ilma pühaduseta - olgu kas või ilmaliku liturgiata ei saa olla tõelist ja efektiivset võimu ning valitsemist. ("Euroopa peab olema atraktiivne ja armastusväärne.")

Euroopas võib täheldada usulist leigust ja formalismi. Luterlusel on ikka olnud suhteliselt vähe aurat ja karismat, ja nüüd on ta muutunud veel enam vormitäiteks. Ta pole enam Euroopa alustalaks, ja seega tekib kummaline paradoks, millele hiljuti juhtis tähelepanu ka kardinal Ratzinger: ajal, kus Euroopa üha enam ja enam ühineb, just tema formaalsel tähetunnil, toimub see ühinemine eelkõige riikide, geopoliitika ja turumajanduse alusel, kusjuures see ühinev Euroopa oleks justkui oma traditsioonilisest, tema tekkimist üldse kunagi soodustanud kõrgemast vaimsusest tühjaks jäämas. Ratzinger täheldab ka tulevikuusu ja -huvi puudumist ning üldise elujõu nappust. (See sunnib kardinalile peale võrdluse Rooma impeeriumiga.)

Pärast sakraalsuse taandumist puudub Euroopa majanduskehamil hingeline kese? Ta oskab muusse maailmasse eksportida vaid kommertsi ja tehnoloogiat. Samal ajal on suur osa teisi praeguse maailma suurkultuure endiselt sakraalsed ning sisaldavad jätkuvalt müstilisi komponente.

22. detsember 2000

[Mati Unt]
[Sirise, sirise, sirbike; Sirp; 2003]

Maailmavares

See hetk

Kui sinist tossu immitsev püstolisuu
Tõsteti üles
Nagu sigarett tuhatoosist

Ja ainus maailma jäänud nägu
Lebas purustatult
Puhkavate käte vahel ja oli juba hilja

Ja kui puud sulgusid igaveseks
Ja tänavad sulgusid igaveseks

Ja kui keha lamas
Hüljatud maailma kruusal
Äravisatud esemete seas
Igavesti kaitsetu lõpmatuse ees,

Siis pidi Vares hakkama otsima süüa.


Varese langemine

Kui Vares oli veel valge otsustas ta et päike on liiga valge.
Ta otsustas et päike helgib liiga valgelt.
Ta otsustas päikest rünnata ja võita.

Ta kraapis kokku kogu oma jõu ja hiilguse.
Ta kraapis kokku ja ajas kohevile kogu oma viha.
Ta sihtis nokaga päikese südamesse.

Ta naeris iseenda omaenese südamesse

Ja ründas.

Ta sõjahüüu peale jäid puud järsku vanaks,
Varjud jäid lamedamaks.

Aga päike läks eredamaks
Ja erendas ja Vares pöördus söestunult tagasi.

Ta avas suu aga see mis sealt väljus oli süsimust.

"Seal üleval" õigustas ta end
"Kus valge on must ja must on valge, võitsin mina."


Varese esimene õppetund

Jumal püüdis õpetada Varest rääkima.
"Armastus" lausus Jumal "Korda: armastus."
Vares maigutas ja mõrtsukhai mürtsatas merre
Ja veeres muudkui allapoole avastama oma sügavust.

"Ei, ei" lausus Jumal "Ütle Armastus. Proovi veel kord: ARMASTUS."
Vares maigutas ja porikärbes, tsetse kärbes, moskiito
Sumisesid välja ja laskusid
Oma lihapottidele.

"Viimane katse" lausus Jumal "Nüüd: ARMASTUS."
Vares tõmbles, maigutas, öögatas ja
Mehe tohutu kehatu pea
Lupsas välja maa peale, silmad volksumas,
Pahameelest podisemas -

Ja vares öögatas veel kord enne kui Jumal sai ta pidama.
Ja naise vulva lupsas tihkelt ümber mehe kaela.
Mõlemad rähklesid rohus.
Jumal püüdis neid lahutada, needis, nuttis -

Vares lendas süüdlaslikult minema.

[Ted Hughes]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Luuletused; Varrak; 2001]

Künismid

Ajalugu

• Õudusunenägu, millest ma püüan ärgata. (James Joyce)
• Kokkuvõte sündmustest, mida oleks saanud vältida. (Konrad Adenauer)

Aju

• Mis hakkab tööle hetkel, kui sa sünnid, ja lõpetab tegevuse siis, kui sa tõused püsti, et avalikus kohas midagi öelda. (George Jessel)
• Aparaat, millega me mõtleme, et me mõtleme. (Ambrose Bierce)

Alkoholism

• Ainus haigus, mis sulle teada annab, et sul pole midagi viga. (Honor Heffernan)

Arhitektuur

• Ruumi raiskamise kunst. (Philip Johnston)

Armastus

• Petlik ettekujutus, et üks naine erineb teisest. (H. L. Mencken)
• Lolli tarkus ja tarkade lollus. (H. L. Mencken)

Armulugu

• Pilt kahest metsloomast, kes on hambad teineteise kaela löönud ja mõlemad pelgavad lahti lasta, kartes, et siis jooksevad verest tühjaks. (Kenneth Tynan)

Arukus

• Harvim omadus, mida te haritud inimeste hulgas kohtate. (William Hazlitt)

Britannia

• Ühiskond, kus valitsev klass ei valitse, töölisklass ei tööta ja keskklass pole keskel. (George Mikes)

Dadaism

• Tärpentinimürgitus. (Marchel Duchamp)

Dialoog

• Need teravmeelsused, mida sa oleksid tahtnud öelda, ainult nad ei tulnud sulle õigel ajal meelde. (Preston Sturges)

Diskorid

• Elektroonilised täid. (Antony Burgess)

Draamakriitik

• Inimene, kes üllatab näidendi autorit, teatades talle, mida see tegelikult öelda tahtis. (Wilson Mizner)

Ekspert

• Mees, kes on lõpetanud mõtlemise. (Frank Lloyd Wright)
• Inimene, kes on teinud kõik vead, mida üldse saab teha, aga väga kitsas valdkonnas. (Niels Bohr)
• Inimene, kes võib võtta midagi, mida sa juba tead, ja panna selle segaselt kõlama. (Herbert Prochnow)

Ekstsentrik

• Inimene, kes on liiga rikas või liiga tähtis selleks, et teda saaks hulluks nimetada. (Eve Pollard)

Elitist

• Inimene, kes parandab su õigekirja. (Mitchell Symons)

Elu

• Miski, millega tegeled siis, kui ei saa magada. (Fran Leibowitz)
• Sündimisjärgne depressioon. (Nigel Rees)
• Lähivaates tragöödia, kaugvaates komöödia. (Charlie Chaplin)
• Sugulisel teel edasiantav haigus - suremusega sada protsenti. (R. D. Laing)

Eruditsioon

• Tolm, mis raamatust tühja peakolusse raputatud. (Ambrose Bierce)
• Võluv nähtus, kui ta on kindlalt rihma otsas, aga üldse mitte nii kena, kui ta kaitsetu erudeerimata publiku peale lahti lastakse. (Agnes Repplier)

Et cetera

• Väljend, mis paneb inimesed arvama, et sa tead rohkem, kui sa tead. (Herbert Prochnow)

Nähtumus ja olemus II

See siin on viinapudel, niinimetatud spirituoos. Selle juures näete te aga Nikolai Ivanovitš Serpuhovi.
Nüüd tõusevad pudelist spirituoosiaurud. Jälgige, kuidas Nikolai Ivanovitš Serpuhov lõhna ninna tõmbab. Jälgige, kuidas ta keelt limpsib ja silmi kissitab. On näha, et see meeldib talle väga. Põhiliselt seetõttu, et on spirituoos.
Kuid pöörake tähelepanu sellele, et Nikolai Ivanovitši selja taga pole midagi. Mitte et seal poleks seisnud kappi või kummutit või midagi muud taolist, kuid seal polnud üldse midagi, isegi mitte õhku. Uskuge või mitte, aga Nikolai Ivanovitši selja taga pole isegi õhutühja ruumi, või, nagu räägitakse, eeterlikku maailma. Siiralt öeldes pole seal midagi.
Ka midagi sinna kujutleda pole võimalik.
Kuid meil on kama, meid huvitab ainult spirituoos ja Nikolai Ivanovitš Serpuhov.
Nikolai Ivanovitš võtab spirituoosipudeli ja tõstab selle oma nina alla. Nikolai Ivanovitš nuusutab ja maigutab suud nagu küülik.
Nüüd on tulnud aeg öelda, et mitte ainult Nikolai Ivanovitši selja taga, vaid ka tema ees, nii-öelda rinnaesisel ega üldse ümberringi pole mitte midagi. Igasuguse olemasolu täielik puudumine!
Siiski – huvitugem vaid spirituoosist ja Nikolai Ivanovitšist.
Kujutagem ette, Nikolai Ivanovitš piilub spirituoosipudeli kaelast sisse, tõstab siis pudeli suu juurde, ajab pudelipõhja taeva poole ja joob ära – no kujutlege vaid – kogu spirituoosi.
Vaat kus temp! Nikolai Ivanovitš jõi spirituoosi ära ja pilgutas silmi. Vaat kus temp! Kuidas ta siis sedamoodi...!
Meie aga peame ütlema järgmist: iseenesest öeldes ei ole mitte ainult Nikolai Ivanovitši selja taga või ees või ümbruses mitte midagi, vaid samuti ka Nikolai Ivanovitši sees pole mitte midagi olnud. Mitte miski pole kunagi eksisteerinud.
Võis muidugi olla sedasi, nagu me just nüüdsama ütlesime, Nikolai Ivanovitš ise võis samas suurepäraselt olemas olla. See on muidugi tõsi. Kuid tegelikult on kogu värk selles, et ka Nikolai Ivanovitši ei olnud ega pole olemas. Vaat milles on jama.
Te küsite: mis sai pudelist, kus on spirituoos? Eriti – kuhu kadus spirituoos, kui selle jõi ära olematu Nikolai Ivanovitš? Olgu – ütleme et pudel jäi alles. Aga kus on spirituoos? See oli ju pudelis, ja siis äkki – pole. Nikolai Ivanovitši pole ju olemas, ütlete teie. Kuidas see siis võimalik on?
See on meilegi mõistatus.
Aga muidu, mis siin rääkida? Me ju ütlesime, et nii seespool kui väljaspool Nikolai Ivanovitši ei ole midagi. Kuna aga ei sees ega väljas polnud midagi, siis tähendab, et polnud ka pudelit. On ju nii?
Aga teisest küljest: pöörake tähelepanu ka järgnevale asjaolule. Kui ütleme, et midagi pole olemas ei seespool ega väljaspool, siis kerkib küsimus: sees- ja väljaspool mida? Miski on ju siiski ilmselt olemas? Aga võib-olla ei ole ka. Kuid miks me siis rääkisime, et seespool ja väljaspool?
Einoh, see on ilmselt tupik. Ja me ei tea isegi, mida öelda.
Head aega.
Kõik.

[Daniil Harms]
[tõlge: Ilona Martson (Rein Saluri?)]
[Ootamatu jooming; Tänapäev; 2002]

Jordi Cervera

Muuseum 1

Minust saab peenejooneline muumia,
ja kui teie, hajevil tobukesed,
kõnnite must mööda,
siis te räägite minust,
ütlete, kuidas see saab võimalik olla,
et hoolimata kõigist neist aastaist turjal
olen nõnda hästi säilinud.
Vaata teda, olge nüüd tasa,
paistab, et ta naerab.
Ja tõsi on, et
kummastav-kangekaelsena
ei olegi ma midagi muud
kui pikk palsameeritud vaikus,
mis aeg-ajalt naerab.

Muuseum 2

Leidlikkus ja pimedus,
kaks sooja punkti,
kaks kõhklevat poolvarju,
viljakas tõelus,
sümboolne enne
areldi kõndimiseks
patud ja ohjeldamatus
Hathori kuuma hinguse taga

Muuseum 4

Pärast seda kui olen tapnud tuhandeid satikaid
ainuüksi oma auto tuuleklaasi
ja (mõnikord) putukamürgi
(hindamatu) abiga,
võin nüüd täiest
suust ja silmadest kelkiva
kergemeelseima rahuldusega
öelda et olen massimõrtsukas,
et miski ei hoia mind tagasi,
et võin kartmata oma mainet kahjustada
end võrrelda kollektiivse kujutluse,
häirivate ajalooseikade
tavalisemate, korduvate,
kõige verisemate kangelastega.
Ja nõnda, joobnustava võiduga rahul,
tulvil õiglast uhkust,
värisen nagu viinapuuleht,
lunastan end verepatust
Delacroix' trikoloorsete rindade all,
mis kirkaina paisudes
kutsuvad mind üles rahva eepilistele võitudele.

[Jordi Cervera Nogués; 2004]
[tõlge: katalaani keelest Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 7, 2006]

Nähtumus ja olemus I

Kunstnik Mikkel Angelo istub telliskivikuhja otsa ja, asetanud pea kätele, hakkab mõtlema. Kukk astub mööda ja kõõritab kunstnik Mikkel Angelot oma ümarate kuldsete silmadega. Muudkui vahib. Nüüd tõstab kunstnik Mikkel Angelo pea ja näeb kukke. Kukk ei pööra pead ära, ei pilguta silma ega liiguta saba. Kunstnik Mikkel Angelo langetab pilgu ja tunneb, et silmis miski kibeleb. Kunstnik Mikkel Angelo pühib kätega silmi. Kukk aga ei seisa enam. Ei seisa, vaid läheb ära. Läheb ära kuuri, linnuõue. Linnuõue oma kanade juurde.
Ka kunstnik Mikkel Angelo tõuseb tellisehunnikult, rapsib pükstelt punast telliskivitolmu, viskab rihmakese eemale ja läheb oma naise juurde.
Naine on aga kunstnik Mikkel Angelol pikk-pikk, lausa kahe toa pikkune.
Tee peal kohtab kunstnik Mikkel Angelo Komarovi, haarab tal käest ja karjub: „Vahi!”
Komarov vahib ja näeb kera.
„Mis see on?” sosistab Komarov.
Taevast aga kõmiseb: „See on kera!”
„Mis kera see on?” sosistab Komarov.
Taevast aga kõmiseb: „Tasapinnaline kera!”
Komarov ja kunstnik Mikkel Angelo istuvad rohule. Nad istuvad rohul justkui seened. Nad hoiavad teineteisel käest kinni ja vahivad taevasse. Taevasse joonistub tohutu lusikas. Mis see siis veel on? Keegi ei tea seda. Inimesed pagevad ja jäävad oma majadesse kinni. Keeravad lukku nii uksi kui aknaid. Kuid kas see aitab? Kus sa sellega! Ei aita.
Mäletan, kuidas 1884. aastal ilmus taevasse tavaline aurikusuurune komeet. Väga õudne oli. Ja nüüd siis lusikas! Ega üks komeet sellise viguri vastu ikka saa.
Pange aga akendele luugid ette.
Arvate, et see aitab? Taevase nähtuse eest lauad ei kaitse.
Meie majas elab Nikolai Ivanovitš Supin. Temal on teooria, mille järgi on kõik ainult suits. Aga minu meelest kõik ei ole suits. Võib-olla ei ole mingit suitsugi, pole üldse mitte midagi. On vaid üks jaotamine. Aga võib-olla pole ka mingit jaotamist. Raske öelda.
Räägitakse, üks kuulus kunstnik vaadelnud kord kukke. Vaatles, vaatles ja tuli järeldusele, et kukke pole olemas.
Kunstnik rääkinud sellest oma sõbrale, sõber aga pahvatanud naerma. Ja öelnud: kuidas pole olemas, kui ta seisab siin ja mina näen teda täiesti selgelt.
Suur kunstnik aga langetanud seepeale pea, ja nii nagu ta seal seisis, nii ta telliskivikuhja otsa istuski.

[Daniil Harms]
[tõlge: Ilona Martson (Rein Saluri?)]
[Ootamatu jooming; Tänapäev; 2002]

66 & 129

66

Mu tusk on ränk, nüüd surma kutsuks küll,
sest näen, et teeneid tasub karjasekk
ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll,
ja truudusel on valevande plekk
ja kuldav kiitus häbiväärselt poeb
ja neitsivoorusest on tehtud hatt
ja lollus arust targemaks end loeb
ja laitmatus on põlatum kui patt
ja kunsti kidakeelseks muudab võim
ja jõul on kaelas jõuetuse rang
ja ausust rumaluseks hüüab sõim
ja hea on kurja kütkes orjav vang.
     Mu tusk on ränk, mind surm võiks ära viia,
     kuid siis mu arm ju üksinda jääks siia.

129

Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus
on iha, saades teoks, ja enne tegu
ta on üksnes pettus, toorus, jõhkrus, maotus,
julm, reetlik, äärmuslike süüde segu.
Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud,
kuid juba õhutab taas pöörast jahti,
taas leiab rahuldust ja taas on neetud
kui sööt, mis neelajat ei lase lahti.
Kes on ta kütkes, hullumärki kannab,
kord hinges ootus kuum, kord undlik hägu;
ta õndsust tõotab, armetuse annab,
mis eel, on rõõm, mis möödas - unenägu.
Me seda teame, ent ei tea, kuis peab
küll taevast vältima, mis põrgu veab.

[William Shakespeare]
[tõlge: Harald Rajamets]
[Poeemid, sonetid ja muud luuletused; Eesti Keele Sihtasutus; 2002]

Apokrüüfid

Ajalugu näib mulle peaaegu garanteerivat, et inimestel puudub mõistus.

Enamikul inimestel ei ole üldse mingit seisukohta, veel vähem isiklikku, veel vähem kontrollitud seisukohta, veel vähem mõistlikke põhimõtteid.

Kes põeb sellist haigust, et ei suuda taluda ebaõiglust, ei tohi aknast välja vaadata ning peab toaukse lukku keerama. Ehk oleks kasu ka peegli ärapeitmisest.

Filosoofias suudan ma välja jõuda skeptitsismini; kaugemale ei taha see kuidagi õnnestuda: niisiis jään ma parem pidama terve inimmõistuse juurde, mida on nii vähestel filosoofidel ja mis on just tänapäeval nii vajalik.

Kes ei suuda halbade inimestega ühes seltskonnas olla, on veel liiga lühikest aega siinilmas elanud. Kes aga nende seltskonda täiesti erapooletult võtab või sellest koguni mõnu tunneb, on siia ilma ülearu kauaks jäänud.

Kui ma inimesi vaatlen, tahaksin ma despootiale andestada; ja kui ma despootiat näen, pean ma inimesi haletsema. On tõesti raske küsimus, kas inimeste halbus teeb despootia vajalikuks või kas despootia teeb inimesed nii halvaks.

Sõbralikke inimesi olen ma palju leidnud, kuid sõpru väga vähe. Üks tahab mulle serveerida oma vaimukust, teine oma õpetatust, kolmas oma peent maitset; üks tahab mind võõrustada oma veiniga, teine oma kauni toaga, kolmas oma suure lugupidamisega; ükski neist ei ole sellepärast mu sõber, ehkki igaüks neist tahaks heal meelel olla minu patroon.

Seal, kus algab edevus ja toredusehimu, lakkab seesmine väärtus.

Võrdsus on õiguses sama, mis on vastuolu tees filosoofias.

[Johann Gottfried Seume; Seumes Werke in zwei Bänden. Zweiter Band]
[tõlge: Krista Räni; Apokrüüfid; Loomingu Raamatukogu; 2005/13-14]

Maailmaloomine

Kõigevägevam oli juba loonud maailmaruumi, paigutanud kummalise korrapäratusega laiali tähed, udukogud, planeedid, komeedid ning silmitses parajasti üsna rahulolevalt tehtud tööd, kui üks tema lugematutest projekteerijatest, kellele ta oli usaldanud oma tähtsa töö lõpuleviimise, talle murelikul moel lähenes.

See oli ingel Mliaam, üks targematest ja osavamatest uue laine inglitest (ärge ainult kujutage teda ette tiibade ja valge rüüga, tiivad ja rüü mõtlesid välja endisaegsed kunstnikud ilustamiseks).

"On sul mingi soov?" küsis Looja heatahtlikult.

"Jah, Issand," vastas arhitektist ingel. "Enne kui sa oma imetlusväärsele tööle punkti paned ja õnnistuse annad, tahaksin sulle näidata ühte väikest kavandit, mille me noorterühmas paberile panime. See on vaid visand, pisiasi kõige ülejäänu kõrval, kuid meile tundub see huvitav." Ja Mliaam tõmbas mapist välja paberilehe, millele oli joonistatud mingi ümmargune asi.

"Näita siia," ütles Kõigevägevam, kes loomulikult teadis kõike, kuid tegi sellegipoolest näo, nagu ei aimaks ta midagi, ja teeskles isegi uudishimu, et oma tublidele arhitektidele rõõmu valmistada, Joonis oli väga täpne ja sellel olid kõik mõõtmed olemas.

"Ja mis see siis peaks olema?" küsis Issand ikka teeseldes. "Mulle tundub, et see tahaks justkui mingi planeet olla, nagu me neid juba miljardite kaupa oleme loonud. Kas on mõtet veel ühte teha, pealegi nii väikest?"

"Tegemist on tõepoolest väikese planeediga," kinnitas arhitektist ingel, "aga miljardite teiste planeetidega võrreldes on tal mitmeid erilisi omadusi." Ja ingel seletas, et nad olid mõelnud panna uue planeedi pöörlema ühe tähe ümber niisuguses kauguses, mis võimaldaks planeedil piisavalt, kuid mitte liiga palju soojust saada; ühtlasi luges ingel ette vajaminevad ained, nende hulga ja umbkaudse maksumuse. Ah et miks seda kõike tehakse? Kavatsus on sellel tillukesel keral katsetada väga huvitavat ja kummalist nähtust, nimelt elu.



Loomulikult ei olnud Loojal rohkem seletusi tarvis. Ta teadis asja paremini kui kõik tema arhitektidest, meistritest ja müürseppadest inglid ühtekokku. Ta naeratas. Mõte maailmaruumiavarustes hõljuvast pallist, kus hakkab sündima, kasvama, sigima, paljunema ja surema igasugu olendeid, tundus talle üsna vaimukas. Pange tähele: kuigi see oli Mliaami ja tema kaasosaliste plaan, tuli mõte ikka ja alati temalt endalt, kes on kõikide asjade algus ja lõpp. Saanud heatahtlikust vastuvõtust julgust juurde, tõi arhitektist ingel kuuldavale läbilõikava vile. Selle peale jooksid välkkiirelt kokku tuhanded, ah mis tuhanded!, sajad tuhanded, aga võib-olla hoopis miljonid inglid.

Neid nähes kohkus Looja alguses päris ära. Niipea kui tegemist on uute plaanidega, tuleb küll kannatust varuda. Sest kui iga kohaletulnu kavatseb esitada oma plaani ja seda veel seletama hakkab, kulub ärakuulamiseks sajandeid. Oma lõpmatus headuses valmistus Looja siiski katsumust läbi tegema. Tüütutega on alati üks igavene häda. Ja Looja ohkas sügavalt.

Ei maksa karta, rahustas Mliaam Loojat. Need kõik on ainult joonestajad. Uue planeedi täitevkomitee oli neile ülesandeks teinud kavandada loendamatul hulgal elusolendeid, taimi ja loomi, kõik eksperimendi kordaminekuks hädavajalikud. Mliaam ja tema kaaslased polnud asjatult aega raisanud. Selle asemel et mingi ebamäärase plaaniga lagedale tulla, olid nad kõik väiksemadki üksikasjad ette näinud. Ilmselt kavatsesid nad selle hoole ja armastusega tehtud tööga nüüd Ülimise Isa sündind fakti ette seada. Aga kõik läks libedalt.

Alluvate tapva joru ärakuulamine, mida Looja oli nii väga kartnud, kujunes hoopis meeldivaks ja lõbusaks ajaviiteks. Talle mitte ainult ei meeldinud enamik joonistest - loomad ja taimed -, vaid ta lõi kaasa ka kunstnike sagedastes vaidlustes. Iga kunstnik tahtis loomulikult, et tema töö heaks kiidetaks või et sellele vähemalt tähelepanu pöörataks. Ja kus tuli alles iseloome välja! Nagu ikka ja alati, oli suur hulk tagasihoidlikke, kes olid kõvasti tööd murdnud, et elusloodusele nii-öelda tugevat põhja alla saada; näiteks fantaasiavaesed, kuid hiilgava tehnikaga planeerijad, kes olid joonistanud detailselt välja samblad, samblikud, mikroorganismid, tavalised mutukad, lühidalt: kõik silmatorkamatud olendid. Samas jälle tuli ette väga andekaid või väga edevais loojaid, kes olid välja mõelnud äärmiselt naljakaid, keerulisi, fantastilisi ja koguni mõistusevastaseid olendeid. Mõnda sihukest, näiteks rohkem kui kümne peaga draakonit, ei saanud küll läbi lasta.

Joonised olid tehtud kriitpaberile, värviliselt ja elusuuruses. See asetas pisiorganismide loojad muidugi tunduvalt halvemasse olukorda. Bakterite, viiruste ja muude selliste olevuste autorid jäid enamasti tähelepanuta, hoolimata nende vaieldamatutest teenetest. Nad esitasid oma tibatillukesed kavandid postmargisuurusel paberil, nii et inimsilm poleks suutnud sealt midagi välja lugeda (aga inglid küll). Nende hulgas oli ka laiskloomade leiutaja, kes liputas käes tillukest albumit, milles skitsid polnud suuremad sääse silmadest, ja nõudis, et teised hindaksid vääriliselt neid tulevali loomakesi, kes tema meelest olid niisama veetlevad kui karupojad - aga keegi ei pööranud neile tähelepanu. Hea vähemalt, et Kõigevägevam, kellel miski ei jäänud tähele panemata, talle silma pilgutas, mis võrdus kahtlemata tugeva käepigistusega ning mis andis leiutajale suuresti julgust juurde.

Äge vaidlus puhkes ühe ja kahe küüruga kaameli loojate vahel, sest mõlemad väitsid, et just nimelt tema on küüru väljamõtleja, nagu oleks tegu jumal teab kui suure avastusega. Kaamelid jätsid kõik juuresolijad ükskõikseks; leiti koguni, et tegemist on maitsevääratusega. Ometi said mõlemad inglid eksamil kuidagi läbi.

Hirmsasti olid kõik dinosauruste vastu. Grupp kogenud ja auahneid ingleid kandis kõrgetel alustel nede võimsate olendite hiiglasuuri kujutisi. See vaatemäng tekitas vaieldamatult sensatsiooni. Oli päevselge, et nende elukate puhul on liiale mindud. Hiiglakasvust ja tohutust kerest hoolimata ei võinud nende sugu kaua kesta. Et mitte kurvastada oma tublisid kunstnikke, kes olid nii palju vaeva näinud, kuulutas Universumi Kuningas töö siiski kordaläinuks.

Üleüldine naer võttis vastu elevanti. Nina tundus liiga pikk, isegi kentsakas. Leiutaja vaidles vastu, et tegu polevatki ninaga, vaid teatud mõttes töövahendiga, millele ta pakkus nimeks "lont". Nimi meeldis, kõlas isegi mõni käteplaks. Issand naeratas. Ja ka elevant oli eksamil läbi saanud.

Tormilist heakskiitu pälvis aga vaal. Kuus inglit kandsid hiiglasuurt tahvlit imeeluka kujutisega. Olend jättis kõigile väga hea mulje. Seda tunnistas ka kauakestev aplaus.



Kes suudakski kõiki selle lõputu vaatemängu üksiksündmusi meenutada? Populaarseimatest võiks nimetada eredavärvilisi liblikaid, boamadu, mammutipuud, paabulindu, koera, roosi ja kirpu, eriti kolmele viimasele ennustati üksmeelselt hiilgavat tulevikku.

Kõigevägevama ümber tunglevas kiitust janunevas inglitesummas sebis eriti üks ingel, jooniserull kaenla all; tüütu, äärmiselt tüütu tüüp. Intelligentse näoga, seda ei võinud küll eitada. Aga hirmus häbematu. Vähemalt kakskümmend korda oli ta püüdnud küünarnukkide abil ette trügida, et Jumala tähelepanu endale tõmmata. Sihuke käitumine käis teistele närvidele. Ja kolleegid tõmbasid teda mõnuga tagasi.

Ent miski ei suutnud tüütut tüüpi heidutada. Lõpuks õnnestus tal ikka Looja jalge ette trügida ning enne, kui kaaslased jõudsid teda takistsda, rullis ta joonise lahti, pakkudes jumalikule pilgule oma fantaasiavilja. Joonistel oli kujutatud ebameeldiva, koguni eemaletõukava välimusega looma, kes oli seninähtutest täiesti erinev. Ühel joonisel oli emas-, teisel isasloom. Nagu paljudel teistel loomadel, nii oli ka sellel neli jäset, kuid joonise järgi otsustades kasutas ta neist käimiseks ainult kahte. Karvu oli tal siin-seal mõni tutt, kõige enam peas, nimelt midagi lakataolist. Kaks esijäset rippusid tal kuidagi veidralt külgedel. Tema koon oli nagu ahvil, kes oli eksamil juba edukalt läbi saanud. Kuid looma kuju polnud sugugi sujuv, harmooniline ja ühtlane nagu lindudel, kaladel või koorikloomadel, vaid pigem juplik, kohmakas ja ebamäärane, just nagu oleks joonestaja teatud momendil lootuse kaotanud ja ära väsinud.

Kõigevägevam heitis joonisele pilgu. "Üsna kena," täheldas ta lahkelt, "ja küllap on tal ka mingi otstarve." "Muidugi, Issand," kinnitas tüütu tüüp. "Tegemist on tõesti vapustava väljamõeldisega. Sellest nimelt tuleb mees ja sellest naine. Jättes kõrvale väliskuju, mis muidugi on vaieldav, püüdsin ma luua ta, anna mulle andeks minu julgus, teataval määral sinusarnase, oo Kõigevägevam. Temast saab ainuke mõistusega olend maailmaruumis, ainuke, kes suudab endale aru anda sinu olemasolust, ainuke, kes oskab sind jumaldada. Ta püstitab sinu auks suurejoonelisi kirikuid ja peab sinu nimel veriseid sõdu."

"Ah nii? Tahad öelda, et intelligent?" küsis kõigevägevam. "Kuula mind, pojuke. Intelligentidest hoia küll eemale. Maailmaruumis neid siiani õnneks pole. Ja ma soovin, et nii jääks paljudeks tuhandeteks aastateks. Ei vaidle vastu, pojuke, sinu väljamõeldis on tõesti üsna terane. Aga oled sa kindel, et ta ka õnnestub? Tänu erakordsetele omadustele võib-olla õnnestubki. Ilme on tal küll niisugune, et temalt pole midagi head loota. Mulle meeldib sinu julgus. Mul poleks kahju sulle medalitki anda. Aga ma arvan, et sellest ettevõtmisest tuleb loobuda. See tüüp võib kaasa tuua igasugu häda ja viletsust. Parem jätame selle asja katki." Ja Issand saatis ingli isaliku käeliigutusega minema.

Inimese väljamõtleja läks kolleegide itsituste saatel pika ninaga minema. Kui midagi kõigest hingest soovid, läheb alati viltu. Nüüd astus ette metsise leiutaja.



See oli meeldejääv ja õnnelik päev; nagu kõik lootusrikkad päevad, täis ootust, et kõik kaunid asjad ühel päeval teoks saavad; nagu kõik nooruspäevad. Maa oli sündimas kõigi oma heade ja kurjade asjadega, rõõmude ja muredega, armastuse ja surmaga. Sajajalgse, tamme, paelussi, kotka, vaaraoroti, gaselli, alpiroosiga. Ja lõviga! Tüütult tüütu tüüp sebis endiselt oma mustandiga ringi. Ja muudkui vahtis ülespoole, lootes lugeda Looja silmadest vastupidist otsust. Ent meelisteemad olid hoopis teised: räägiti pistrikust ja ripsloomast, vöölasest ja stafülokokist ja hiidsisalikust.

Kuni lõpuks oli Maa täis oivalisi ja jäledaid, vagaseid ja metsikuid, kohutavaid, ilmetuid ja imekauneid olendeid. Oli arvata, et metsadest ja meredest hakkab pesgi kostma saginat, armuhüüdeid, oigeid, ulgumist ja laulu. Joonestajad, käes Kõigekõrgema luba, lahkusid rahulolevalt, ühed ühele, teised teisele poole. Väsinult jäi Ülimine Isa üksi tähti täis lõpmatusse. Ta oli juba rahumeeli uinumas.

Äkki tundis ta, et keegi sikutab teda tasakesi mantlisiilust. Ta tegi silmad lahti. Vaatas alla. Ja nägi seda tüütut tüüpi, kes ajas ikka sama joru, toppis talle jälle oma plaani nina alla ning vaatas talle siis paluvalt otsa. Inimene! Nii hull mõte, nii ohtlik kapriis! Ja ometi, kui ahvatlev mäng, kui kohutav kiusatus! Lõppude lõpuks, võib-olla tasuks ikka proovida, tulgu siis mis tulema peab. Maailmaloomise aegu tuleb julgelt tulevikku vaadata.

"Anna siia," ütles kõigevägevam saatuslikku plaani enda kätte haarates. Ja kirjutas kavandile alla.

[Dino Buzzati; La creazione; 1966]
[tõlge: itaalia keelest Anne Kalling]
[Merekoll; Loomingu Raamatukogu nr. 17, 1988]

Epistel an die Augsburger

Und als dann kam der Monat Mai
War ein tausendjähriges Reich vorbei.

Und herunter kamen die Hindenburggass'
Jungens aus Missouri mit Bazookas und Kameras

Und fragten nach der Richtung und kleinerer Beute
Und einem Deutschen, der den zweiten Weltkrieg bereute.

Der Irreführer lag unter der Reichskanzlei
Niederstirnige Leichen mit Bärtchen gab es zwei, drei.

In Straßengräben faulten Feldmarschälle.
Schlächter bat Schlächter, daß er's Urteil fälle.

Die Wicken blühten. Die Hähne schwiegen betroffen.
Die Türen waren geschlossen. Die Dächer standen offen.


Kiri augustburglastele

Ja taas kui kätte jõudis mai
Riik tuhandeaastane otsa sai.

Hindenburgalleel Missouri kamraadid
Kaelas automaadid ja fotoaparaadid

Küsisid teed ja tahtsid soomust teha
Ja mõnd sõja pärast kahetsevat sakslast näha.

Riigikantselei all eksifüürer lamas
Paar laubata vuntsi vedeles sealsamas.

Feldmarssaleid mädanes tänavail jalus
Lihunik lihunikul kohut mõista palus.

Vikid õitsesid. kuked vaikisid tavatult.
Uksed seisid suletult, katused - avatult.

[Bertolt Brecht]
[tõlge: saksa keelest Märt Väljataga]
[Vikerkaar; nr. 4-5, 2006]

Ragnarok

Eellugu
Maailm tekib tule ja jää võitluses külmast, hukkub hiidude ja jumalate võitluses maailmatulekahjus. Kaks jumalateperet (aasid ja vaanid) on algul vaenlased, hiljem liitlased. Alguses oli kaosekuristik Ginnungagap. Tuleilma Ürglehm Audhumla lakub välja ürghiid Ymeri, kes loob teised hiiud. Hiiud olid esimesed. Aasid lõid kogu maailma, kuid nad tegid maailma ürghiid Ymeri kehast.

Edasi
Kaugel neist paigust, kus jumalad ja inimesed harilikult liiguvad, asub hiidude veider maailm. Küllap on nende sugu hiidvana, kuna on sedavõrd haruline ja mitmekesine.
Erinevus aaside (uue põlvkonna jumalad, kes võitlevad vaanidega ja saavutavad juhtpositsiooni) ja hiidude vahel polegi nii suur, kui võiks arvata. Peale rohketest lahingutest ja hiiutappudest pajatavate müütide on ka teistsuguseid kujutelmi, kus hiiurahvast peetakse igivanaks ja võõrapäraseks jumalasooks, kelle puhul pole välistatud lähedased suhted aasidega. Nende kahe soo kokkukuuluvust rõhutab seegi, et hiide peetakse aaside esiisadeks. Odini ema oli Bestla, hiid Bøltorni tütar.

"Jumalate saatus"
Kujutelmad maailmalõpust on levinud kogu maailmas. Mõned rahvad on jõudnud arvamusele, et kõik hävib võimsas loodusõnnetuses, veeuputuses, tuleleekides või mõnel muul viisil. Teised arvavad, et kõik hävib ja hukkub hirmsas võitluses jumalike jõudude vahel.
Kogu säilinud Põhjala mütoloogiat läbib pideva kordusena üks ja sama teema: võitlus jumalate ja hiidude vahel, korrastatud maailma kaitsjate ja alalhoidjate võitlus selle hävitajate ja häirijatega. Seni, kuni püsib maailmakord, võidutsevad jumalad. Sageli ripub võit küll juuksekarva küljes, kuid ei jää kunagi tulemata. Ikka ja jälle üritavad hiiud hävitada Midgårdi korrastatud maailma, ikka ja jälle võidutsevad jumalad ja hoiavad nõndaviisi alal maailma tasakaalu.
Luni selle hetkeni, mil seletamatud, kuid selgesti tuntavad jõud sekkuvad ja nõuavad kõiksuse, kogu vana maailma allakäiku, mida Põhjala hilispaganlikul ajal väljendasid kujutelmad Ragnarokist.
Sõna "ragnarok" tähendab "jumalate saatust" (ragna - mitmuse omastav sõnast regin - jumalad), aga selle viimast lüli tõlgendati varem hoopis teisiti - "jumalate pimedus".

Hukk
Huku üksikuid motiive, viimaseid suuri sündmusi, mainitakse vanaskandinaavia luules mitmel pool ning tervikpildi üldised jooned võib hõlpsasti tuletada erinevate motiivide põhjal, isegi põhilist allikat - "Nägijatari kuulutust" - kõrvale jättes.
Tark hiid Vaftrudner teab sama hästi kui Odin (kummalisel kombel oli nende saatus ette määratud.. ja nad teadsid, mis nendega lõpus juhtub), et hävingu lähenemisest annab märku Fim-bul-talv, suur talv, ja et siis neelab koletu hunt päikese. "Lokasennas" tuletavad nii Tyr kui Frej Lokele meelde, et viimase poeg, hunt Fenris, on ahelaisse köidetud. Mõlemad aga teavad, et haunt jääb ahelaisse kuni Ragnarokini.
Siis ratsutavad Muspellipojad läbi Pimeduse metsa, et võidelda jumalatega koletus lahingus. Lahingupaik on juba teada - Vigrid - igast küljest saja miili pikkune. "Grímnismál" pajatab, et kaheksasada sangarit kiirustab Valhalla kõigist viiesajast uksest võitlusse.
Lahingu kõrgpunkti, Odini võitlust hunt Fenrisega, mainitakse mitmel pool. Jumalatega tülitsedes leiab Loke jõudu teadmisest, et kui saabub õige aeg, neelab hunt Võiduisa. Skaldide jaoks oli see suur ja tähendusrikas pilt.
Nii "Vafprúðnismális" kui "Grímnismális" aga pajatatakse, et Vidar tasub oma isa surma eest kätte ja tapab hundi. Peale selle teab Vaftrudner pajatada uuest maailmast, mis järgneb suurele hävingule:

Tütrega maha saab tasane päike,
enne kui Fenrir ta õgib;
see tüdruklaps jätkab, kui jumalad hääbuvad,
edasi ema teekonda.

(tlk. Rein Sepp)

Liv ja Livtraser, inimpaar, kes varjas end pika talve ajal Hoddmimeri metsas ja sai toidust vaid hommikukastest, annab elu uutele inimsugudele.

Detailsema ja terviklikuma pildi annavad muidugi Noorem ja Vanem Edda. (Mis sageli ka isekeskis vastuollu lähevad)

Libahundid vol3

Tema mõtetes pöörles kaos. Hetkeks meenus talle seosetult tema tõve esimene tundemärk, mis oli ennetanud isegi vastikust küpsetatud liha vastu: tülgastus, allergia hõbekahvlite ja -lusikate suhtes. See oli peatselt laienenud kõigile teistele samast metallist esemetele. Ta oli kössi tõmbunud juba sellest, kui tema käsi mõnda münti puudutas, oli sunnitud paberrahaga läbi ajama ja tagasisaadavast rahast loobuma. Ka teras oli temasuguste olevuste jaoks vaenulik aine ja jõudis kätte aeg, mil ta ei suutnud seda rohkem taluda kui hõbedat.
/.../
Nüüd jõudis ta varitseja peidukohaga peaaegu kõrvuti. Varitseja ei suutnud ennast rohkem talitseda, vaid hüppas oma varjulisest peidupaigast välja ning tema tagajalad kerkisid maast lahti, kui ta kõrgele võõra kohale tõusis. Tema rünnak oli vastupandamatu nagu alati. Võõras lendas selili, sirakile ja abitu nagu kõik teised enne teda, ja ründaja kummardus palja kõri kohale, mis kiiskas ahvatlevamalt kui sireeni oma.
See strateegia ei olnud teda kordagi alt vedanud... kuni selle korrani...

Clark Ashton Smith, Öised koletised

Niisama veel mõned märkmed libade teemal.

Spirituaalne hunt
Maagia õpetab, et kõrvuti ainelise kehaga, eksisteerivad muu hulgas veel näiteks eeterlik ja astraalne keha. Kõigi vajalike kehade "poolitamisel", nii et osad jäävad "siia" ja teised "lähevad rändama", saadakse vajaduse korral mõtte jõul ringi uitlev olend. Vajadusel vormitakse sellele mingi looma välimus, millega tulevad kaasa ka tolle karakter ja võimed. (Või kuidagi umbes nii - astraalmaagid on vähe imelikud.) Olenevalt sellest, kuidas erinevate tasandite kehad poolitada, saab/ei saa tekkinud olend ka füüsiliselt inimesi kahjustada ning allikkeha on/ei ole transis.

Mittelibad
Haldjad ja loodusvaimud - Folklooris on üsna tavaline, et loodusvaimud võtavad erinevate loomade kujusid. Protsess pidavat olema suht sarnane inim-hunt moondumisega, ainult kuna vaimud tegutsevad suuresti vaid eeterlikul tasandil, siis käib see neil vilunumalt.
Tavalised loomad - Noh.. vahel võib ka hunt ju lihtsalt hunt või krants olla?

Vastumeetmed
Üldiselt... oleks vist parim valik mõnda sellist olevust tänavanukal kohates... teha mitte midagi. Eks nad ole selles kujus üsna hõivatud oma asjade ajamisega. Ei maksa ennast välja serveerida. Või kuidas?
Ja hõbedast teravikuga jalutuskepi või hõbekuulidega revolvriga ei maksa ka igat kahtlast neljajalgset rünnata. Tapad veel mõne ulapeale läinud kodulooma ära.

Veel läti luulet

Minotauromachy

I come here to the place of sorcery, I'm inscribed upon my soles, in my heart a song, not a single one among the sons is needed, no one will come along, so pay attention now: I am not, as the book would claim, a fair Nemesis or a brilliant judge, my trembling fingers will only pause to ask (I hear him step across the purple rugs, I see him lift his noble head) I, one of the sons, one of the sons (I hear Taurus breathe behind the tapestries), so right, take one step to the right, a step ahead, my hand shoots effortlessly up, astonishment in faces, so pull, pull three times now and it will be the end (they roar, for centuries the roar of spectators resounding in my abstract, eternal ears, then silence slowly-settles in among the rows).

[Uldis Bērziņš]
[tõlge: Ieva Lešinska]
[All birds know this : selected contemporary Latvian poetry; Tapals; 2001]

Murtud männid

On luidetel tormi käes murdunud
puuhiiglased - sihvakad männipuud
Pilk kauguste poole, nad kõrgusid seal,
ei hoidnud end varju, ei paindunud eal.

"Õel vaenujõud! Tulgugi surra meil -
Ei võitmatut vaimu sa murra meil!
Ka viimases ohkes veel kauguste ihk,
ka viimases oksaraos võitlusekihk..."

Ja laevad said murdunud mändidest
ja läbi nad tõttasid lainetest
taas vastutuult, uhkust ja trotsi täis,
ja jälle neil tormiga võitlus käis.

"Õel vaenujõud, märatse armuta!
Me ikkagi leiame õnnemaa!
Vaid möllata, murda - ei aita kõik see.
Meid päiksele vastu viib kauge tee."

[Rainis (Jānis Pliekšāns); 1904]
[tõlge: August Sang]
[Lauztās priedes; Jumava; 2005]

Libahundid vol2

Farrell, kes oli ülimalt lepliku loomuga, seda eriti hommikuti, leppis mõttega, et tema magamistoas oli hunt, ja lebas täiesti liikumatult, sulgedes silmad, kui sünge, mustade mokkadega pea tema poole pöördus. Olles kunagi töötanud loomaaias, oskas ta ära tunda, et loom kuulus Kesk-Euroopa alaliiki - väiksem ja kergema kondiga kui põhjapoolsem teisend, metsahunt; ilma tiheda turris lakata turjal ja teravama koonu ning kõrvadega. Farrell tundis omaenese pedantsusest alati, isegi kõige hullematel hetkedel lõbu.

Peter S. Beagle, Libahunt Leila

Lükantroopia mõistmisel on oluline teada vaadeldavat ajalist konteksti. Tüüpilise euroopa libahundi põlvnemislugu on nimelt samavõrd eriline kui kas või vampiiridel - omades juuri eelajaloolisest ajast ja sugulasolevusi üle terve planeedi.
Legende uurides on võimalik eristada hägusaid hundimaagia traditsioonide jooni esimeste indoeurooplaste pärimustes. (Üle kolme tuhande aasta tagasi tõid nad oma pärimused praeguse lõuna-Vene aladelt Euroopasse kaasa.) Siiski seisab tolleaegse hundimaagia praktiseerimise vorm praegu vaid oletustel. Näiteks pakutakse, et noored sõdalased, kes soovisid saada sellesse pühendatud, läksid metsadesse, elasid seal hundi nahkades, sõid vaid toorest liha ja pidid läbima jõu ning julguse testid. Alles seejärel said hõimuvanematelt saladusi õppida. Aga isegi tol ajal oli huntsõdalastel kaksipidine kuulsus. Nimelt olevat nad liiga sageli kaotanud kontrolli oma loomse mina üle ja saatnud korda soovimatuid veretegusid.

Hundimaagia jälgi leidub paljudest ajalooürikutest. Näiteks nii mõnelgi indoeuroopa suguharul oli nimi, mis tõlkes tähendab hundiinimesi. Ka Kreeka ajaloolane Herodotus mainib rändhõimu nimega Neuri, mille iga liige muutus aastas mõneks päevaks hundiks. Veel üks märge on ka vanades iraani ürikutes - Haumavarka - sõnasõnalt soma-hunt, kusjuures soma on rituaalides kasutatav uimasti.
Rikkalikumalt saab informatsiooni aga näiteks Islandi munkade ülestähendustest, kes pärast kristluse pealetungi olid siiski piisavalt kinni vanades traditsioonides, et panid endi saagad rikkumata kirja. Kujumuutmist esineb nendes suhteliselt sageli - paljud tuntumatest sõdalastest näiteks oskasid seda. Sagedaimateks vormideks siis karu ja hunt; aga ka luiged, saarmad ja isegi lõhed ning muud olevused.
Olgu siis ka üks kujumuutja-sõdalase näide - Taani kuninga eest võidelnud sõdalane Bodvar Biarki. On üles tähendatud, et kuninga viimases lahingus polnud Bodvari pikalt kuskil näha. Küll aga oli tema äraolekul rindejoonel aktsioonis mingi karu. Seepeale, kui üks Bodvari sõpradest leidis ta liikumatult oma telgist ja üles äratas, kadus võitlusväljalt ka karu.
Sagedamini olid kujumuutjad siiski füüsiliselt kohal. 13. saj. islandi laulik Snorri Sturluson märkis: "Need mehed läksid ilma turvistikuta ja olid pöörased kui jahikoerad või hundid, hammustasid kilpe ja olid tugevad kui karud või pullid. Nad tapsid mehi, aga ei tuli ega raud neid ei võtnud."

Vanad indoeurooplased polnud sugugi ainsad, kelle teadmuspagasisse kuulus kujuvahetamisoskus. Suuremal või vähemal määral esines seda enamikes maagiaharudes üle ilma. Kuni teadusrevolutsioonini. Navaho rahva hulgas on näiteks yenaldlooshi ehk libaloomad või nahaskõndijad nõiad, kes oskavad muunduda koerteks või koiottideks kardetud maagiarituaalide käigus. Arvati, et nad tegelevad kannibalismiga ja kasutavad maagilist pulbrit, mis on tehtud laipadest.

Võrreldes eelnevatega on kesk-Mehhiko kujumuutja nahual mitte kuigi pahatahtlik. Tema saab võtta üsna erinevate loomade kuju - kasvõi koera, ahvi või kalkuni oma. Sellealased teadmised edastatakse meistrilt õpipoisile viimase õpiaja jooksul. Nahual rakendab aga oma oskusi üldjuhul laiskuse teenriks - tööst hoidumiseks, väärisesemete varguseks jms. Siiski ei saa nad oma võimetega tekitada kellelegi füüsiliselt viga.

Indiaanlaste ja ka paljude teiste sarnased traditsioonid on ka tänapäeval au sees ja praktiseerimisel. Nagu pole ka libahuntide nägemine ära kadunud.

Läti luulet

Mardus

Nüüd jätma peab kodu ja tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna,

Kuhu meid juhivad kauguses käinud,
Kellade kutsudes, sookailu lõõtsudes
Ajast aega nii läinud ja läinud
Hinged need sammalde õõtsudes.

Kes nendelt küsib - meeldib see neile?
Ei kurbuse kuningas, kuulsuse kuller,
Ei inimlaps aval, ei lihtsalt suller
Pääse minemast neile teile.

Tiivanukkides valutab. Tulebki minna
Ja käia tähtedes märgitud teed
Läbi kirsside puna, läbi kanarbiku kuma,
Läbi ruskete soode kui mardus, sinna.

[Egîls Plaudis]
[tõlge: Viiu Härm]

kolmele targale anti üks kivi
esimene mõõtis selle ära ja kaalus üle
teine kirjutas üles kivi valemi
kolmas puudutas ainult sõrmeotstega
ja kivi naeratas

[Knuts Skujenieks]
[tõlge: Mats Traat]

seal kus rongid viuglevad
läbi talvise jäise öö
räpproheka ussina siuglevad
läbi sünkmusta käise - öö

raudsel rajal on ulmad
näha kõlkumas poodud naist
kel pakasega on pulmad
külm silitab ihu maist

nii see pakane punanina
see härmhabe jõulumees
keset vedurisuitsude sina
embab poodud naist enda ees

[Klâvs Elsbergs]
[tõlge: Andres Ehin/Ly Seppel]
[Läti uuema luule valimik; Eesti Raamat; 1997]

Libahundid

Harry nägi Lupini siluetti. Ta oli täiesti liikumatu. Siis hakkas ta vabisema.
"Issand!" ahhetas Hermione. "Ta ei võtnud täna öösel oma jooki! Ta ei ole ohutu!" /.../
Kostis kohutav lõrin. Lupini pea hakkas pikaks venima. Tema keha samuti. Tema õlad vajusid längu. Oli näha, kuidas karvad kasvasid tema näole ja kätele, mis muutusid küünistega käppadeks.

J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang

Libahundid on argimütoloogias vampiiride kõrval ühed enimekspluateeritud olevused. Ja meediapilt ei anna ka seekord edasi folkloorset huntinimest. Ikka kumab meil silme ees näiteks (olenevalt vaataja mättast kas groteskne või erutav) pooleldi hundi kuju võtnud Jack Nicholson. Rahvapärimustes aga muudab liba täielikult oma kuju.

Aga kuna libad ja muud kujumuutjad on teaduse poolt juba sajandeid tagasi ümber lükatud - vajalik muskulatuuri ja luustiku muutmine pole ka kõige paremal juhul mõne minutiga teostatav - siis on vast mõistetav see "teaduslikule seletatusele lähenemine". (Teine ja tõenäolisem võimalus on, et suurte kihvadega karvane mees tõmbab rohkem vaatajaid kinosaalidesse kui mingi sabaga peni.)

Aga "teaduslikum" seletus ei arvesta seda, et tihti ei olegi mütomaagias tegu füüsilise kujumuutmisega. Keskaja libauurijad arutlesid peamiselt, et kas lükantroopia on tingitud hallutsinatsioonidest või on see seletatav mingite muude keerukate protsesside kaudu.
Näiteks olevat old sagedane, et seni kuni hunt omi asju ajas ja ringi hullas, magas tema inimese kuju rahulikult omas voodis... või leiti kössis põõsa alt. Teistel juhtudel aga on väidetud, et hundi kest oli justkui inimesele selga tõmmatud rüü (mis ei pruukind ka keha täielikult katta nagu mõni legend kõneleb).

Meetodeid, kuidas hundi kuju omandada, on samuti paras posu. Kõige tuntum on muidugi filmilinal levinud kurikuulus täiskuu oma võludega - hundistumise põhjus, mis on euroopa folklooris üsna laialdaselt levinud. Norras aga olevat piisanud kõigest loitsu lausumisest õllekannu kohal ja siis selle ära joomisest. Slaavi rahvad aga harrastasid ennast maagilise salviga võida ja seejärel hundi naha või hundinahkse vöö ümber tõmmata.
Salvi koostisest võis leida mõndagi huvitavat. Näiteks hallutsinogeenseid taimi: karumustikat, käokinga, koerapöörirohtu.

Ka hundi vormist tagasimuutumiseks oli mitmeid mooduseid. Vahel piisas hundinahkse vöö lõdvemaks laskmisest või siis lihtsast tahtejõust. Mõni teine pidi aga kümblema voolavas vees, et oma normaalset kuju tagasi saada.