Liblikaefekt

Täna Pekingis liblika poolt tehtud tiivalöök võib põhjustada järgmisel kuul tormi New York´is.

Liblikaefekt on fraas, mis hõlmab endas kaoseteooria põhimõtteid. Idee seisneb selles, et väikesed muutused dünaamilise süsteemi algolekus võivad põhjustada pikemas plaanis prognoosimatuid muutusi.

Talvel 1961 tegi Edward Norton Lorenz tavalist numbrilist ilmaprognoosi. Kahe pealtnäha ühesuguse arvutuse tulemustes tekkis märgatav vahe, ja kui Lorenz jätkas arvutusi, muutusid tulemused täiesti erinevateks. Selgus, et teise arvutusse oli ta teinud aja võitmiseks pisikese ümarduse: 0,506000 algse 0,506127 asemel. Prognoos paariks päevaks veel kuidagi klappis, aga mida edasi, seda hullemaks tulemus läks.

Lorenz analüüsis seda efekti oma 1963 aasta artiklis, milles "Üks meteoroloog märkis, et juhul, kui teooria on tõene, siis merikajaka tiivalöök oleks piisav, et muuta ilmastiku käiku igaveseks." Hilisemates kõnedes ja artiklites kasutas Lorenz poeetilisemat liblikat, tõenäoliselt tänu oma teooriaga seotud diagrammiga, mis meenutab liblikat.

Praktikas seisneb liblikaefekt selles, et komplekssete süsteemide (nagu väärtpaberibörs või ilmastik) käitumist on raske ette prognoosida. Seda siis seetõttu, et iga piiratud mudel, mis üritab säärast süsteemi simuleerida, peab jätma arvestamata osa informatsiooni analüüsitava algseisundi kohta. Näiteks simuleerides ilmastikku, ei saa arvestada iga liblika tiivalöögist tekkivat õhukeerist. Kaootilises süsteemis iga taoline viga ajapikku võimendub - seega on simulatsiooni põhjal ennustamine mingist lõplikust ajaühikust edasi võimatu.

Samal teemal veel: Ray Bradbury sulest ilmus juba 1952 jutt nimega A Sound of Thunder (e. k. Kõuekärgatus ja Kõue kõmin), milles ajareisidega tegelev ettevõte viib minevikku dinosaurusekütid. Õnnetu äparduse läbi aga astub üks neist surnuks liblika. Tulevikku naastes on kõik seal muutunud.
Seega veel üks näide, kus loov mõtlemine ennetab teaduslikku intellekti.

2007.07.31
Kuna ma olen üsna kindel, et enamik siia sattunuist otsivad tegelikult aastal 2004 ilmund väärt filmi The Butterfly Effect (ulme-thriller), siis eestikeelse ülevaate leiate näiteks siit.

The Raven

Once upon a midnight dreary, while I pondered weak and weary,
Over many a quaint and curious volume of forgotten lore,
While I nodded, nearly napping, suddenly there came a tapping,
As of some one gently rapping, rapping at my chamber door.
''Tis some visitor,' I muttered, 'tapping at my chamber door -
                    Only this, and nothing more.'


Ronk

Keset öise tunni õudu kord ma juurdlin, roidund, nõutu
vana tarkusteose kallal, mis ju unund ammugi.
Olin tukkumas, kui kabin kõlas just kui samme sabin
või kui mingi arglik rabin vastu ust nii äkisti.
Vist üks väisur, mõtlin, kabin sellest vistist' sünnibki, -
                    see - ja muud ei midagi.

Käes siis oli algav tali, väljas mühas tuul nii vali
koldes küdes kustuv tuli, heitis varje viiliti.
Hommikut ma kangest' ootsin; - raamatuist, mil vaimu jootsin,
asjata ma troosti lootsin, sest mu armsaim võeti -
hurmav neid, Leonoore nimeks ingliten kel' anneti -
                    siin tal nime polegi.

Ukserimba siidi sahin, purpurkatte vaikne kahin
äratas mus õudset hirmu, enne tunt ei iialgi,
ning mu süda põksus nõnda, et siis mina korda mõnda
"väisur keegi," ütlin enda vaigistuseks, "vististi," -;
"väisur hiline," ma enda troostiks ütlin, "vististi, -;
                    see - ja muud ei midagi."

Nii end rahustada püüdsin, ukse poole minnes hüüdsin:
"Vabandust, mu härra või ka proua, kes see olekski.
Olin veidi väsimuses, pisut une rammetuses,
et ei selles suikumuses teie kopet kuulnudki."
Ja siis avasin ma ukse: "Palun sisse lahkesti!"
                    Pime - muud ei midagi.

Kaua seisin, välja vaatsin, pilku pimedusse saatsin,
unistades sellast, mida keegi polnud kunagi.
Ilmunud ei ühtki hinge, vakus oli sünge,
sosistin "Lenoor", see pinge lahendas mus viimati.
Vastukaja kandis mulle sama sõna tagasi.
                    See vaid - muud ei midagi.

Kangest' erutund ma olin, tagasi kui tuppa tulin.
Jälle koputamist kuulin, valjemat kui ennesti.
"Vist on keegi akna taga," ütlesin ma; - "oota aga,
kergest' leitav avamaga akna mõistatus on nii.
Vaiki, süda, hetkeks vaiki, mõistatus on leitav nii..."
                    Tuul see - muud ei midagi.

Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti
lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni.
Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,
istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati
Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti -
                    istus - muud ei midagi.

Ja nii uhkelt istus tema, et ma pidin muhelema,
kuigi endal süda rinnus nukker oli surmani.
Ütlin: "Ehk küll paljaspea sa, siiski argusest ei tea sa,
vana ronk, eks üha pea sa lendama öös nii õudsesti.
Ütle, mis su nimi oli Pluto rannal viimati."
                    Kostis ronk: "Ei iialgi."

Imestades kuulsin teda selgest lausvat mull' seda,
kuigi vastus suuremat ei mõtet sisaldanudki.
Kes on seda enne näinud, et üks ronk on imet teinud
ja ta toas on võõrsil käinud, ukse kohal istuli -
laskund tema ukse kohal kuju otsa istuli
                    hüüdega "Ei iialgi!"

Teisi sõnu rongal polnud, neid ta õppinud ei olnud,
sesse ühte aga pani kogu hinge terveni.
Nii ta istus liikumata, midagi muud lausumata,
kuni peagu kuuldumata ütlin: "Homme temagi
lahkub mult just nagu lahkund Lootus, Rõõm mul jäävasti."
                    Kostis ronk: "Ei iialgi."

Tabav sõna õudsalt kajas öisel ajal vaikses majas,
et ma ütlin: "Seda on ta peremehelt kuulnud nii,
keda saatus löönud rangest', ahistades teda kangest',
kuni vähehaaval langes laul tal selle sõnani,
kuni lootuslaulud jõudsid selle sünge sõnani,
                    sõnani: "Ei iialgi!"

Üha veel sääl istus tema, et ma pidin muhelema,
säädsin tooli vastamisi linnule siis otseti.
Padjale end nõjatades, mugavalt pääd taatsi aades
mõtiskelin unistades linnu sõnast süngesti,
mis küll karjudes nii õudselt mõtles lind see ometi,
                    hüüdes mull': "Ei iialgi!"

Nõnda mõtlesin ma ise vaikides, ja külalise
pilk kui hõõguv tulesõde põletas mul hingeni.
Kaua mõtteid mõlgutasin, toolile end vajutasin,
kuna lambivalgus kasin paistis patju pehmesti.
Oh, ei nüüd neil sametpadjul lambivalgel vaiksesti
                    puhka Tema iialgi.

Tundsin umbset kuumust õhus, nagu viirukpilv mind rõhus,
mida nägematust astjast templis levib laiali.
"Unujook see, Jumal seda sulle saatnud, täna teda,
et Leonoore unuks, keda meeles kannad alati.
Unusta Leonoor nüüd, keda armastand sa hellasti."
                    Hüüdis ronk: "Ei iialgi!"

"Prohvet!" ütlin, - "seks siin vaatan, - prohvet, kuigi lind või saatan,
kas sind Kiusaja on saatnud või tõi torm mu aknani,
õnnetuse kuulutaja siin, kus õudust täis on maja,
sa, kel petta pole vaja, ütle mulle tõesti,
palsamit ons Giileadis? - ütle mulle - palun nii!"
                    Ütles ronk: "Ei iialgi!"

"Kui mull nõnda räägid sina, lind või kurat," hüüdsin mina,
tagane siit välja kohe varjuöhe tagasi.
Ühtki sulge ära maha mulle jäta, ma ei taha,
näha sind, vaim, kasi, paha, kuju otsast kiiresti,
oma terav nokk mu rinnast kisu välja kiiresti!"
                    Ütles ronk: "Ei iialgi!"

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
                    välja tõusta - iialgi.

[Edgar Allan Poe; 1845]
[tõlge: Johannes Aavik; Poeem "Ronk" ja teised luuletused; 2000]