Seppuku (切腹, jaapanlaste enda termin harakirile, mis on väljaspool Jaapanit laiemalt levinud) oli feodaaljaapanis (1192-1868) suhteliselt laialtlevinud. Välja arenes see bushido koodeksi ([busido:], 'sõduri tee') ja sõdalase distsipliini koosseisus. Harakiri tähendab lihtsalt väljendades "kõhu lahtilõikamist" (ehk väga piinarikast moodust) enesetapu sooritamiseks.
Jaapani varasema ajalooga tutvudes on näha, et inimesed eelistasid (nii kummaline kui see ka ei tundu) elada õnnelikku elu, mitte surra piinarikkal moel. Kuid koos budismi tutvustamisega levis arusaam elu mööduvusest ja surma hiilgusest.
Samuraile oli seppuku võimalus surra demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu, kas siis alternatiivile surra vääritut surma vaenlase kätes või karistusena millegi eest.
Võitlusväljal viisid samuraid harakiri läbi ilma suurema ettevalmistuseta, kuid teistel juhtudel (eriti, kui see oli šoguni käsk) oli see väga formaalne ja rituaalne. Selleks oli eraldi etikett, kusjuures oli vaja tunnistajaid ja märkimisväärseid ettevalmistusi.
Mitte kõik Jaapani samuraid ja nende isandad ei toetanud seda traditsiooni. Ieyasu Tokugawa, kes lõi 1603 viimase Jaapani šogunaadidünastia keelustaski viimaks harakiri. Tava oli siiski niivõrd juurdunud, et seda jätkati veel isegi pärast Tokugawa valitsusaega ja eelmainitud edikti vastuvõttu.
Samurai au oli tähtsam kui elu ja paljudel juhtudel oligi enesehävitus mitte pelgalt õigus vaid pigem ainus õige tee. Autus ja lüüasaamine olid heastatavad sooritades seppuku või harakiri. Seda võidi ka sooritada pärast isanda surma, näitamaks oma austust tolle vastu, või siis protestina isanda ebaõigluse vastu.
Enese lõhkilõikamise rituaal pidi läbi viidama rahulikult, ilma tagasi kohkumata. Surmale määratule oli privileegiks ennast ise tappa, mitte lasta seda teostada häbiväärselt läbi timuka käe.
Seppuku läbiviimiseks valitud koht omas suurt tähtsust. Tihti viidi rituaal läbi templis, villa aias või kodus. Ka vaba pinna suurus oli tähtis, kuna oli punktipealt kõrgema auastmega samurai jaoks ette kirjutatud. Üldiselt olid kõik selle teemaga seotud asjaolud ette kirjutatud ja täide viidud piinliku täpsusega. Tähtsaimaks kaasosaliseks oli kaishaku, abiline, kelle ülesandeks oli maha lüüa ohvri pea pärast seda, kui too oli oma kõhu lahti lõiganud. Kaishakuks oli tavaliselt lähedane sõber või samuti põlu all olev isik.
Olgugi, et suitsiid on tänapäeva Jaapanis hukka mõistetud, ei ole sellel säärast patust tooni, kui läänemaailmas. Inimesed ikka veel tapavad ennast ning surma peetakse paremaks lahenduseks kui autust.
