Siin on jutustus sellest, kuidas kõikjal oli määramatus, kõikjal rahu ja vaikus; kõik oli liikumatu, kõik hääletu, ja taevalaotus oli tühi.
See on esimene jutustus, esimene kirjeldus. Ei olnud veel ühtki inimest, ühtki looma, ei linde, kalu, vähke, puid, kive, koopaid, taarnaid, rohtu ega metsa: üksnes taevas oli olemas.
Maa pale ei näidanud ennast. Oli ainult tüüne meri ja taevas kogu oma ääretuses.
Midagi polnud veel kokku pandud, mis oleks müra teinud, ei ainsat asja, mis oleks liikunud või end liigutanud või taevakummil kõmisenud.
Ei seisnud miski püsti; oli vaid rahus vesi, vaikne meri, üksi ja tasane. Midagi polnud veel olemas.
/.../ Siis saabus siia sõna /.../
Sellal, arupidamise käigus sai selgeks, et kui koidab päev, peab ilmuma inimene. Siis otsustati puude ja liaanide teke ning kasv, elu sünd ning inimese loomine. /.../
"Nii sündigu! Täitugu tühjus! Taganegu vesi ja tehku ruum vabaks, kerkigu maa ja saagu kindlaks!" Nõnda ütlesid nad. "Mingu valgeks, koitku päev taevas ja maal! Ei ole au ega kuulsust meie loomises ja tegemises, kuni pole loodud inimest." Nõnda ütlesid nad.
Sedamaid lõid nad maa. Tõepoolest nõnda toimuski maa loomine. "Maa!" hüüdsid nad, ja silmapilk oli see valmis.
Nagu udu, nagu pilv nagu tolmusammas sündis maa, kui ta loodi, kui veest tõusid mäed; ja otsekohe kasvasid mäed kõrgeks.
Ainult ime läbi, ainult võluväel tekkisid mäed ja orud, ja viivitamata võrsusid maapinnale küpressisalud ja männimetsad. /.../
Nii sündis maa, nii lõid selle Taeva Süda, Maa Süda, sest nõnda nimetatakse neid, kes kõigepealt selle viljastasid, kui taevas oli alles ootel ja maa vee all.
Nii sai kuju kavatsus, mille nad tegid teoks pärast mõtlemist, pärast kaalumist, kuidas see õnnestunult lõpule viia.
