september 28, 2011

Mina ju olengi leevike

KMSile

ja kui kõrgub linna kohale krümitor
nagu veetorn
ja õõtsutab oma õuratut keret
latsutab keelt
ja jõllitab jõmitult

ja kui käivitub ühes salalaboratooriumis
kurjakuulutavalt urisev sõnam
ning asub täitma ilma tühjust
ilma et keegi enam teaks
ta programmi või töökäsklust

ja kui akna pääl on tomatitaimed
aga digiraamatud digiraha me digielud
hukkuvad hullunud päiksetuultes
ja roiutab meid ronkade laul
tos tasapisi laiuvas kõrbes

tuleb tema ja ütleb:
"mina ju olengi leevike"
ja kas suudab see kedagi päästa
või midagi muuta
aga seda ma tean

tol hetkel on kõik
veidike parem

[Jürgen Rooste]
[Postimees; 2011.06.04]

august 11, 2011

Valed loomad ehk Olendid, keda pole

Looduses reaalselt eksisteerivate loomade kõrval on alati olemas olnud ka inimese kujutlusvõime poolt loodud olendid. Selliste olendite tähistamiseks kasutatakse väljendeid: imepärased, muinasjutulised, müütilised, väljamõeldud, fantastilised, imaginaarsed, kujuteldavad jne. Mõistet "koletised" kasutatakse rohkem grotesksete ja hübriidsete olendite kohta, näiteks heraldikas. Alates esimestest koopaseintele maalitud kujutistest ja lõpetades tänapäevaste Godzilla-filmide elukatega on mitmesugused väljamõeldud loomad olnud inimkultuuri lahutamatuks koostisosaks, neid kujutatakse kirjanduses, kunstis, folklooris, müütides ja religioonis. Kunstiteadlased väidavad, et selliste väljamõeldud olendite ja esimeste tsivilisatsioonide teket võib samastada. Kui jätta kõrvale mõneti problemaatilised koopajoonistused, mille tõlgendused on kaugel ühetimõistetavusest, siis pärinevad esimesed kindlad tõendid fantastilistest olenditest tõepoolest esimestest tsivilisatsioonidest Egiptuses, Mesopotaamias ja Induse jõe orus. Egiptusest on pärit hästi tuntud sfinkside kujutised, mis olid laialt levinud kogu antiikajal. Sfinksid esinevad Egiptuse maalidel ja skulptuuris alates 3. aastatuhandest eKr, kõige tuntum neist asub kindlasti suurte Giza püramiidide juures. Sfinkse oli erinevaid tüüpe, nendest kõige levinum - androsfinks - kujutas endast inimese (harilikult naise) peaga lõvi. Criosfinks oli oinapeaga ja hierocosfinks kotkapeaga lõvi. Sfinksid olid levinud ka Lähis-Ida, Assüüria ja Babüloonia kunstis ning arhitektuuris. Kirjanduslikest sfinksidest on kindlasti kõige tuntum see, keda kohtas Oidipus. Hera või Ares saatis Sfinksi Teeba linna lähistele, kus ta küsis kõigilt teelistelt mõistatuse ja kägistas ära need, kes õiget vastust ei teadnud. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sfinks tappis enese, viskudes kuristikku. Mõistatus, mille Sfinks Oidipuse käest küsis oli järgmine: Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Mida rohkem on tal jalgu, seda vähem on tal jõudu. Õigeks vastuseks osutus inimene, kes imikuna roomab neljakäpukil, täiskasvanuna kõnnib kahel jalal ja vanurina kasutab kepi abi.

Babüloonia eeposes "Enûma eliš" on kirjeldatud koletist nimega Tiamat, kes oli soomuselise reptiilikehaga, linnujalgade ja küünistega ning härjasarvedega monstrum. Antiigis kohtame me fantastilisi elukaid esmakordselt Homerose eepostes. Üks esimesi pildilisi kujutisi pärineb vaasimaalilt (u 550 eKr), millel on näidatud Heraklese võitlust Trooja koletisega. Kreeka mütoloogiast on hästi tuntud üksjagu fantastilisi olendeid, nagu triitonid, saatürid, kentaurid, Minotaurus, basilik, kimäärid, greif, hüdra, gorgo jpt. Suur hulk Kreeka koletisi on inimese ja loomade järeltulijad, või on jumalad nad loonud inimkonna hirmutamiseks ja karistamiseks. Antiigiuurija Adrienne Mayori oletuste kohaselt baseeruvad paljud Kreeka ja Rooma fantastilised olendid megafauna fossiilidel, mida leidus küllaltki hulgaliselt Vahemere-äärsetel aladel.

Germaani ja Skandinaavia eepostes ja saagades, mis pandi kirja 8.-10. sajandil pKr leidub samuti küllaga kirjeldusi erinevatest fantastilistest olenditest. Kristlikus käsitluses muutusid koletised Jumala vaenlaste kehastuseks, omalaadseks "teoloogiliseks teiseks". Keskajal oldi fantastiliste olendite eksisteerimises täiesti kindel. Isidore Sevillast esitab oma teoses "Etymologiae" (u 673) selliste olendite taksonoomia. "Liber Monstrorum" (Koletiste raamat), mis kirjutati ilmsesti mitmete autorite poolt ajavahemikul 900-1000, jagab kõik olendid kolme rühma: inimesed, loomad ja koletised. Viimasesse kategooriasse kuuluvadki anomaalse välimusega gigantsete mõõtmetega olendid, kes elavad tsivilisatsiooni äärealadel ja on inimsoo vastu äärmiselt vaenulikud. Keskajal olid fantaasiaolendid äärmiselt populaarsed. Kujunes välja omalaadne kirjandusžanr - bestiaariumid, milles kirjeldati maailmas leiduvaid loomi ning näidati, milliseid inimloomuse jooni nad kannavad ning missugune on nende moraalne tähtsus. Lisaks reaalsetele loomadele kirjeldati neis hulgaliselt ka fantastilisi olendeid. Mitmed keskaegsed kunstnikud (Hieronymus Bosch, Pieter Breughel, Mathias Grünewald) on oma teostes kasutanud kohutavaid fantaasiaolendeid metafoorsete sümbolitena, mille vahendusel Jumal juhatab inimesi õigele teele. Renessansiaegsete maadeavastustega kaasnes suur huvi võõrastes maades elavate inimeste vastu. Ilmusid inimmonstrumite (homo monstrosus) kirjeldused, kus räägiti ilma peata inimestest, kellel on nägu rinnal; ühe hiiglasliku jalaga antipoodidest; koerapealistest kannibalidest jne. 17.-18. sajandil võib täheldada huvi tõusu nõidade, vampiiride, libahuntide ning teiste sarnaste erivõimetega ja moondunud inimolendite vastu. 19. sajandil ilmusid koletised ennekõike gooti kirjandusse, klassikalistest teostest võiks siinkohal nimetada Mary Shelly "Frankensteini" (1818) ja Bram Stokeri "Draculat" (1897). Fantaasiaolendid pole kuhugi kadunud ka tänapäeval, nad eksisteerivad rahvausundis, linnafolklooris, kirjanduses, kunstis ja hulgaliselt näiteks arvutimängudes.

Erinevatest kultuuridest pärinevatel fantaasiaolenditel on siiski palju ühiseid jooni. Vägagi iseloomulik on see, et nad on hübriidsed, kusjuures kokku on pandud mitte eriti sarnaste loomade kehaosad. Kokku liidetakse inimese ja loomade kehaosi või siis kombineeritakse loomaliike omavahel, nii näiteks on draakon sisaliku, linnu ja mao kombinatsioon. Tuntud organismid ühendatakse veidral ja ebaloomulikul moel. Väga sageli iseloomustavad neid ebaproportsionaalselt suured mõõtmed.

Oma töös koletiste ja monstrumite kohta arendab kirjanduskriitik Ruth Waterhouse välja monstroossuse paradigma. Tema arvates toetub see järgmistele tunnustele: suured mõõtmed ja deformeeritus, motiveerimatu kurjus inimeste suhtes. Teoses keskaegsetest monstrumitest lisab Claude Kapper veel järgmised tunnused: kehaosade ebaloomulik asümmeetria, anatoomiliste elundite asendamine mitteloomulike vormidega, inimeste, loomade ja taimede kombineerimine võimatuteks komposiitorganismideks. Järgnevalt käsitlen pisut lähemalt mõnda imaginaarolendite rühma.

Tavapärastest olenditest mõõtmete poolest erinevad loomad
Küllaltki tavalised loomad, aga seejuures gigantsete mõõtmetega. Suuremana kujutatakse harilikult just väikeseid loomi, tavaliselt kõikvõimalikke Iülijalgseid ja roomajaid nagu hiigelsipelgad, palvetajad, ämblikud, aga ka maod, kaheksajalad ja kalmaarid. Filmiklassikasse kuulub muidugi hiiglaslik ahv King Kong, kes ilmus ekraanile 1933. aastal loodud samanimelises filmis. Araabia folkloorist pärinev hiiglaslik lind Rokh või Rukh olevat olnud kõikidest maismaal elavatest olenditest suurim, tema tiibade siruulatus küündis 18 meetrini, püstiasetatud muna oli inimesest kõrgem ning tema küünistest valmistati joogikarikaid. Sageli olid need hiiglaslikud elukad varustatud ka mitme pea ja paljude suudega. Kreeka mütoloogiast tuntud hekatonheirid olid 50 pea ja 100 käega ning madujate jalgadega hiiglased, kes aitasid titaane võitluses jumalate vastu.

Hübriidolendid
Ilmselt kõige mitmekesisem rühm fantaasiaolendite hulgas, kes saadakse erinevate olendite kombineerimise tulemusena. Pegasus on linnutiibadega hobune. Basilisk on tiivuline madu kuke pea ja jalgadega, kes tekib musta kuke munast (basiliskimuna), mille mõni madu või kärnkonn sõnnikus välja haub. Tema hingus on mürgine ja pilk surmab. Mantikor on inimese pea, lõvi keha ja skorpioni sabaga vägagi ohtlik olend. Greifil on lõvi keha, kotka pea ja kael ning tiivad, keha on kaetud mustade sulgedega.

Harilikult kombineeritakse nii loomade kui ka inimeste kõige kohutavamaid jooni ja omadusi. Inimese ja loomade hübriidide näiteid leidub hulgaliselt Kreeka mütoloogias - triiton mehe pea ja torsoga ning meremao sabaga, sireenid naise pea ja linnu kehaga, sfinks lõvi keha ja inimese peaga, kentaurid inimese pea ja torso ning hobuse kehaga olendid.

Moondunud inimesed
Inimesed, kes satuvad loomade maailma, kuna nad käituvad inimesele ebaloomulikul viisil. Sellised inimesed muutuvad oma kurjuse tõttu poolinimesteks-poolkoletisteks, nagu libahuntideks või vampiirideks.

Imepäraste omadustega loomad
Tegemist on reaalsete loomade või lindudega, kellele omistatakse mingeid imepäraseid võimeid. Näiteks võib siin tuua tules elava salamandri või föönikslinnu, kes lendas iga 500 aasta tagant Araabiast (ka Indiast) Egiptusesse, et seal ennast tuhaks põletada ja siis noorenenult uuesti ellu ärgata. Samuti kuuluvad sellesse rühma lagled, kes vastavalt keskaegsele loodusloole sündisid mere ääres lagunenud puidu küljes olevatest teokarpidest.

Kõige lihtsamal juhul seletatakse fantaasiaolendite olemasolu lihtsalt inimlike eksitustega, nagu mingil põhjusel ebausaldusväärsed või valed vaatlused ning kirjeldused, suulisele teabele iseloomulikud liialdused ja moonutused. Tundmatute loomade kujutamiseks on kasutatud tuntud loomi, lugejatel võib aga tekkida ettekujutus hoopis mingist fantastilisest hübriidorganismist. Sagedased on ka valesti mõistetud tõlked ja etümoloogiad. Pärsia sõna marmot tõlgendati kui mountain ant (mägisipelgas) ning sündiski lõpuks legend hiiglaslikest, kulda kaevavatest sipelgatest India mägedes. Küllaltki levinud on ka mitmesugused võltsingud ja pettused alates kaugeid maid kirjeldavatest fiktiivsetest teostest lõpetades Loch Nessi koletise võltsitud fotodega.

Paljude, just psühholoogiast ja psühhoanalüüsist mõjutatud uurijate arvates pakuvad kujutlusolendid ja ennekõike koletised käepärast metafoori mitmesugustele psüühikajõududele, nagu agressioon ja seksuaalne sadism. Lood koletistest tähendavad siis selliste id'i jõudude tagasitõrjumist, objektiveerimist ja võitmist. Nad seostavad fantaasiaolendeid alateadvusega, inimese mina allasurutud osade projektsiooniga. Kindlasti on aga ilmne, et kogu fantaasiaolendite hulka ei saa taandada kahele freudistlikule põhimõistele - agressioonile ja repressioonile.

[Kurmo Konsa]
[Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine; Kleio, 2009]
[Väljavõte lk 108-113, eemaldatud viited raamatu lõppu]

Linke:

juuli 31, 2010

Mida rääkisid silmaterade sees elavad mehikesed

Teadusemees Chananist, nime poolest Fang Dong, polnud kuulus mitte ainult oma ande, vaid ka oma kergemeelse käitumise ja kõlblusreeglite ärapõlgamise poolest. Niipea kui ta tänaval naisterahvast nägi, tikkus ta sellele jalamaid häbitult ligi. Ükskord surnuaiapüha eelõhtul jalutas ta linna lähedal ringi ja nägi kerget, tikandiga kaunistatud eesriietega tõlda. Seda saatsid ümmardajad, kes ratsutasid tähtsalt ja väärikalt. Üks nendest, kes ratsutas väikese sälu seljas, kütkestas Fangi oma imekauni näolapiga ja Fang tuli ligemale, et teda paremini silmitseda. Nüüd märkas ta, et tõllaakende eesriided on pisut üles tõmmatud. Sees istus ebaharilikult ilus ja maitsekalt rõivastatud kuueteistkümneaastane neiu. Säärast ilu polnud Fang eluilmaski näinud.

See võttis tal hinge kinni ja pimestas silmi. Ta vahtis neidu vahetpidamata — kord tõlla ette joostes, kord tõlla taha jäädes. Ja sedasi jooksis ta mitu li'd maha. Korraga kuulis ta, kuidas kaunitar kutsus ümmardaja ja andis sellele käsu:

"Lase eesriie alla! Kes see hull on, kes mind muudkui jõllitab?"

Ümmardaja laskis kohemaid eesriide alla, heitis Fangi poole pahase pilgu ja ütles:

"Lootoslillede vürstiriigi seitsmenda vürstipoja noor naine läheb isakodusse külla. See pole mingi külapiiga, kes laseks end igal üliõpilasel häbitult vahtida!" Nende sõnadega haaras ümmardaja maast peotäie liiva ja viskas Fangile näkku. Valu pärast ei saanud Fang silmi lahti, aga kui ta oli need viimaks puhtaks pühkinud, olid hobused ja tõld kadunud.

Kohkunud Fang läks koju tagasi. Silmavalu ei läinud üle. Ta saatis tohtri järele ja see leidis kummaltki silmateralt kae. Hommikuks olid kaed suurenenud, silmad vesitsesid vahetpidamata. Mõne päeva pärast olid kaed juba mündisuurused, ja paremas silmas algas mingisuguste keeritsate lõputu ringtants. Arstirohud ei aidanud. Pimedaks jäänud Fang langes masendusse, ta kutsus surma appi ja needis ennast oma hullu teo pärast. Ta sai teada, et püha "Valguseraamat" suudab kannatusi kergendada. Ta hankis selle raamatu ja palus seda endale valjusti ette lugeda. Algul vaevas teda lugemine, aga siis rahunes ta maha, istus hommikust õhtuni, tõmbas jalad enda alla ja näppis palvehelmeid. Nõnda saatis ta üksinduses ja rahus terve aasta mööda.

Ükskord aga kostis paremast silmast peenike hääl nagu pirin.

"Nii pime, nagu oleks kõik musta lakiga üle valatud. Seda on võimatu välja kannatada."

Täpselt samasugune hääl kostis talle pahemast silmast:

"Vaja minna jalutama, et igavust peletada."

Korraga tundis Fang, et tal ninas miski liigub ja kõdi teeb. Talle tundus, et ninasõõrmest ronis miski välja ja puges siis jälle silma tagasi.

"Enam ammu pole aeda ja lehtlaid näinud," lausus hääl. "Kallihinnalised orhideed on juba närbunud ja surnud."

Hüvalõhnalised orhideed olid Fangi aia uhkus. Kunagi oli ta nad oma kaega sinna istutanud, ja iga päev käis ta neid kastmas. Aga sellest ajast peale, kui ta kaotas nägemise, ei tulnud need tal enam meeldegi.

"Kuidas juhtus, et kõik orhideed ära hävisid?" päris Fang naise käest.

Too oli äraütlemata imestunud: kust mees seda teab. Fang rääkis talle kõik ära. Naine jooksis aeda, ja ennäe - lilled olid tõepoolest närtsinud.

"On alles ime!" mõtles naine ja otsustas mehe tuppa peitu pugeda. Ja mõne aja pärast ta märkaski, kuidas kaks väikest hernesuurust mehikest Fangi ninasõõrmetest välja ronisid, ube poole sibasid, õue läksid ja peagi silmist kadusid. Kuhu nad läksid — seda ei jõudnud naine märgata.

Äkki näeb ta, et mehikesed tulevad tagasi. Kõnnivad kõrvuti, õlg õla kõrval, hüppavad Fangi silmnäole ja kaovad ta ninasõõrmetesse nagu mesilased kärgedesse.

Nõnda kordus see mitmel päeval. Ükskord kuulis Fang pahemast silmast häält:

"Siin pimeduse maailmas on teed liiga käänulised! Küll on sant iga kord nendest läbi pugeda! Etem oleks ise uksed sisse raiuda!"

Hääl teisest silmast vastas talle:

"See polegi nii lihtne, siin on sein liiga paks!"

"Aga mina teen siiski katset," kostis esimene. "Kui läheb korda, siis olgu see otsetee meile mõlemale!"

Ühtäkki tundis Fang pahemas silmas kerget pistet ja millegi rebenemist. Ta tegi silma lahti - ta oli nägijaks saanud. Meel rõõmu täis, kutsus Fang naise. See vaatas silma üle - kae sees oli väike auk, mille tagant paistis kristallmust tera, nagu pipratera lõhkenud kaunas.

Ühe ööga kadus kae täiesti. Naine uuris silma hoolega, ja mis ta nägi - vasakusse silma oli veel teine silmatera sugenenud! Parema silmaga nägi Fang endist viisi ainult keerukujusid. Aga ühe silmaga nägi Fang nüüd paremini kui ennemalt kahega.

Sellest ajast peale muutus Fang tagasihoidlikuks. Ja kõik ümberkaudsed hindasid vääriliselt ta voorusi.

Selle loo kokkuluuletaja lisab:

Elas kord külakohas üks teadmamees. Ühel päeval läks ta koos kahe sõbraga maanteele ratsutama. Nägi kaugelt noorukest naisterahvast. Pööras eesli naisele vastu ja hakkas veiderdades rääkima:

"Oi, mäherdune kaunitar!" Seejärel pöördus ta sõprade poole. Püüame ta kinni ja laseme üheskoos lusti!"

Sõitis lähemale, ja mis ta nägi! - see on ta poja naine. Kohmetus, kaotas pea, ei saanud enam sõna suust. Aga semud teevad näo, nagu ei taipaks nad midagi. Hindavad naist otsekui mära laadal ja püüavad teineteist sündsuseta sõnadega üle trumbata. Meie teadmamees oli omadega päris puntras. Lõpuks lalises ta kokutades:

"See on mu vanema poja naine."

Sõbrad suutsid hädavaevu itsitamist tagasi hoida ja tegid minekut. Aga meie kergemeelne teadmamees põleb sestsaadik iga kord häbist, kui see juhtumine talle meelde tuleb. Naeruväärne lugu tõepoolest!

Aga mis puutub pimedaks jäänud Fangisse, siis tema sai pimedaksjäämisega julmemal kombel karistada. Ma ei tea küll, mis jumalus see Lootoslillede riigi vürstipoeg oli. Võib-olla mõni ümberkehastunud bodhisatva?

Nüüd tegid silmaterade sees elavad mehikesed ukse sisse. Tuleb välja, et kuigi vaimud on julmad, annavad nad siiski inimestele võimaluse ennast parandada.

[Pu Songling (1640-1715)]
[tõlge: vene keele kaudu Andres Ehin]
[Libarebased ja kooljad; Hiina armu- ja hirmujutud; Tänapäev, 2008]
[Valimiku esmatrükk: Eesti Raamat, 1986]

juuni 30, 2010

Lehm katusel

Sion Dafydd torises alalõpmata, et tema naine ei saa majapidamistöödega hakkama. Ei jäänud ta iial rahule toidu ega millegi muuga. Viimaks sai naisel vingumisest villand ja ta kuulutas, et läheb ise naereid rohima ja jäägu mees majja, hoolitsegu lapse eest, tehku süüa ja kõike muud, mis muidu tema kohuseks oli jäetud. Sion oli hoobilt nõus ja mõtles, et saab naisele näidata, kuidas see asi käib.

Põllu poole minnes hüüdis naine üle õla: "Kanna siis lapse eest hoolt, anna kanadele ja seale söök ette, vii lehm karjamaale, pühi põrand puhtaks ja tee õhtuks putru!"

Ära sina selle pärast muretse," praalis mees vastu, "sina vaata, et naerid rohitud saaks!"

Naine läks põllule, Sion majja tagasi.

Lapsuke ärkas varsti üles. Päris tükk aega kiigutas Sion hälli ja laulis unelaulu, aga see pani tite veel hullemini töinama. Siis meenus Sionile siga, kes juba hirmsa häälega ruigama oli pistnud. Ta läks petti tooma, et talle söök valmis segada. Peti lödistas ta aga köögi põrandale. Paraku oli siga tuttavat ämbri kolinat kuulnud ja lärmas mis hirmus.

"Oota sa, sunnik!" ütles ta endamisi seale. "Sa võid minna ise endale süüa otsima."

Ta lasi sea välja ja see pani ta jalge vahelt sellise hooga läbi, et Sion sõnnikuhunnikusse lendas. Selleks ajaks, kui ta oli end püsti upitanud ja hakkas kõntsa riietelt maha rapsima, oli siga juba silmist kadunud. Sion läks majja tagasi ja nägi, et siga oli peti ära lakkunud, juba teise ämbri ümber löönud ja maiustas nüüd selle kallal.

"Sina igavene pätt!" käratas Sion, haaras kirve ja äsas sellega rõngassabale piki pead. Siga tuigerdas pisut aega ringi, nagu oleks ta purujommis, vajus pikali ja heitis hinge.

Selleks ajaks oli kell juba päris palju saanud ja Sionile meenus puder, aga lehmad tuli veel karjamaale lasta ja kanad vaesekesed, olid tal sootumaks meelest läinud. Karjamaa, kus lehm oma nii-öelda igapäevast leiba nosimas käis, oli nii kaugel, et kui Sion oleks hakanud teda sinna viima, poleks puder mingil juhul õigeks ajaks valmis saanud.

Järsku pani mees tähele, et maja katusel kasvab mahlane muru, katus ise aga ulatub peaaegu maani. Sion leidis, et see käib lehmale ninaesiseks küll. Selleks, et samal ajal putru teha, sidus ta köie lahmale kaela, ronis katusele ja viskas köie otsa korstnast sisse.

Seejärel asus usin mees putru keetma. Et kaks kätt vabaks jääksid, sidus ta köie endale sääre ümber. Lehm, va loll loom, ei vaadanud muidugi katuselgi, kuhu ta astub ning libises õige pea alla. Sion kisti vuhinal jalad ees korstnasse. Õnnetul kombel jäi ta hargivahet pidi katelt hoidva raudvarba külge kinni. Seal ta siis oli, üks jalg ühel, teine teisel pool.

Samal ajal tuli naine naeripõllult tagasi kodupoole ja ehmatas hirmsasti ära, kui lehma õhus rippumas nägi. Ta tormas ukse poole, komistas surnud sea otsa, juhtumisi jäi talle kirves pihku, sellega rapsas ta pimesi köie läbi ja päästis nõnda kogemata kombel lehma. Kui ta lõpuks majja jõudis, nägi ta seal Sionit peadpidi pudru sees seismas.

[tõlge: inglise keelest Pearu Helenurm]
[Walesi legendid: Püha Tegla nõiutud kaev; Kirjastuskeskus, 2004]
[Sarja "Vanade rahvaste pärimusi" neljas raamat]

mai 24, 2010

Küsi Caesarilt

Härrased kohtunikud! Härrased vannutatud kaasistujad!

Siin esitatud kriminaalasi pole sugugi nii lihtne, nagu esmapilgul paista võib.

Väidan, et kuritegu pole üldse aset leidnud. Oli vaid täideviimata kavatsus. Sest kui kuritegu siiski toimus, siis kus on selle tulemus? Kus on tekitatud kahju? Lõppude lõpuks, kes on ohver?

Jah, minu kaitsealune läks kiviaega ja õpetas kromanjoonlastele selgeks kvantmehaanika alused. Ja mis siis sellest? Nagu ekspertiis on näidanud, ei muutunud ajaloo suurriiklik areng sellest karvavõrdki. Jah, härrased, ei muutunud! Sündmused toimusid endises järjestuses ja ettenähtud ajal. Oli Babülon, oli Sparta, oli Vana-Rooma! Ja vandenõulased tapsid senatis Julius Caesari vaimustava täpsusega - sekundi pealt!

Aga see, et mõrvati just laseriga... No mis vahet seal tema jaoks oli, millega ta tapeti!

[Jevgeni Lukin, Ljubov Lukina; Sprosi u Tsezara; 1993]
[Евгений Лукин, Любовь Лукина; Спроси у Цезаря; 1993]
[tõlge: vene keelest Arvi Nikkarev]
[Muumia: Vene ulme antoloogia; Skarabeus, 2006]

aprill 30, 2010

Linn

Toimetaja eessõna

Neid lugusid jutustavad Koerad siis, kui köevad kolded ja puhub põhjatuul. Pered kogunevad tule äärde, kutsikad istuvad vaikselt kuulates, ja kui siis lugu lõpeb, külvatakse jutustaja üle küsimustega.

"Mis on Inimene?" pärivad kutsikad.

Ehk siis: "Mis on linn?"

Ehk: "Mis on sõda?"

Mitte ühelegi neist küsimusist pole kindlat vastust. On küll oletusi ja teooriaid ja palju õpetatud arvamusi, kuid ei ole vastuseid.

Perekonnaringis on nii mõnigi jutustaja pidanud taganema iidse seletuse juurde, et see on tühipaljas jutt, sest niisuguseid asju nagu Inimene või linn ju ei ole ja lihtsast muinasloost ei otsitagi tõde, vaid seda jutustatakse niisama meelelahutuseks.

Kuigi kutsikatele võivad niisugused selgitused kõlvata, pole need kellegi selgitused. Sest niisugustest lihtsatest lugudest otsitakse siiski tõde.

Seda kaheksast luuleloost koosnevat legendi on jutustatud loendamatute sajandite jooksul. Nii palju kui saab tuvastada, pole sellel ajaloolist alust ja isegi põhjalikem uurimus ei suuda täielikult kirjeldada kõiki legendi arengustaadiume. Kahtlemata on seda lugu aastatepikkuse jutustamisega stiliseeritud, kuid stiliseerimise suunda pole kuidagi võimalik tuvastada.

Legendi iidsusest ja mõnede uurijate meelest ka osati eba–Koeralikust päritolust kõnelevad rohked mõttetused, millega need lood üle on külvatud – sõnad ja väljendid (ning kõige halvem, koguni mõtted), mis ei tähenda tänapäeval midagi ega ole võib–olla kunagi midagi tähendanud. Pideva ümberjutustamise käigus on nende sõnade ja fraasidega harjutud ja konteksti kaudu neile mingi meelevaldne tõlgendus antud. Kuid meil pole võimalik mõista, kas need tõlgendused algtähendusele liginevad või mitte.

Käesoleva muinaslugude väljaandega ei püüta astuda paljudesse erialastesse väitlustesse, mis puudutavad Inimese olemasolu või olematust, linna mõistatust, mitmeid sõda käsitlevaid teooriaid või paljusid teisi küsimusi, mis kerkivad kimbutama uurijat, kes otsib legendist mingit kinnitust, et selle juured on mingis tõestisündinud loos.

Selle väljaande ainus eesmärk on esitada legendi täielik, kohendamata tekst tema ehedal kujul. Peatükke saatvais märkusis esitatakse põhilised teoretiseeringud, ilma et püütaks neist järeldusi teha. Neile, kes soovivad paremini mõista muinaslugusid või nende kohta avaldatud arvamusi, on käestolevast toimetajast palju pädevamad Koerad rohkesti tekste kirjutanud.

Hiljuti avastatud katked kunagisest ulatuslikust kõige järgi otsustades kirjanduslikust materjalist on taas tekitanud väiteid, et vähemasti osa legendist kuulub pigem mütoloogilisele (ja vaidlusalusele) Inimesele kui Koertele. Aga senikaua kuni pole tõestatud, et Inimene päriselt olemas oli, ei ole niisugused väited, et avastatud fragmendid pärinevad Inimeselt, kuigi põhjendatud.

Eriti tähendusrikas või häiriv – oleneb, kuidas asjale vaadata – on tõik, et tolle fragmendi arvatav pealkiri langeb kokku käesoleva legendi ühe loo pealkirjaga. Muidugi ei tähenda too sõna ise mitte midagi.

Mõistagi on kõige tähtsam küsimus see, kas üldse kunagi on olnud Inimese–taolist olevust. Et hetkel kindlaid tõendeid ei ole, on mõistlik arvata, et teda pole siiski olnud ja legendides esineval kujul on Inimese välja mõelnud rahvasuu. Inimene võis tekkida Koera–kultuuri algusajal kujutletava olendina, mingi ühe tõu jumalana, kellelt Koerad võisid abi ja lohutust paluda.

Niisuguste mõistlike järelduste kiuste leidub siiski neid, kes näevad Inimeses tõelist jumalat, külalist mõnelt saladuslikult maalt või teisest dimensioonist, kes tuli mõneks ajaks meie hulka, aitas meid ja läks seejärel tagasi sinna, kust oli tulnud.

Ja usutakse veel sedagi, et Inimene ja Koer võisid kasvada koos nagu kaks ühistegelikku looma, võisid teineteist täiendades arendada kultuuri, kuni mingil kaugel ajahetkel nende teed lahknesid.

Kõigist häirivaist tegureist lugudes (ja neid on seal palju) kõige häirivam on Inimesele tehtav reveranss. Harilikul lugejal on raske uskuda, et too reveranss on kõigest kirjanduslik võte. See ulatub kaugele üle suguharu jumala vormitäitelise kummardamise piiride; vaistlikult aimatakse, et selle juured peavad olema sügaval meie rahva mõnes nüüdseks unustatud eelajaloolises uskumuses või riituses.

Muidugi on praegu vähe lootust, et kunagi ükski neist paljudest legendide ümber peetava sõnasõja valdkondadest ära klaaritaks. Niisiis muinaslood, mida loetagu nõnda, nagu kellelegi meeldib – kas ainult meelelahutust, ajaloolist tähendust või mõnd varjatud tagamõtet otsides. Parim nõuanne harilikule lugejale on mitte võtta neid liiga südamesse, sest vastasel korral võib see teda viia segadusse või koguni meeltesegadusse.

[Clifford D. Simak; City; 1981]
[tõlge: inglise keelest Urmas Alas]
[Linn; Varrak, 1996]

märts 31, 2010

Vampirism vol7

Tema rassi käsi käis Põrgus paljudest kehvemini - peamiselt seetõttu, et korralik toit puudus pea täiesti. Muidugi, peatänaval säras tomati- ja jõhvikaautomaatide nikkel, kuid see oli ju näkkusülitamine, nende muistsete tavade mõnitamine. Ta oli näinud Transilvaania mägedes vanaks jäänud teenekaid profivampiire seda jälki puu- ja juurviljajooki manustades laste kombel nutmas. Selge see, et need vampirismi oligarhid, kellel on sidemeid ja raha, eriti briti kvartalist, võivad enesele lubada osta mustalt turult loomade ja isegi inimeste kuivatatud verd, et hiljem kodus seda veega lahjendada... See pole muidugi originaal, aga ikkagi. Roosiistanduse täisõginud omanikud kastavad selle ekstraktiga koguni lilli, mis on tema meelest lihtsalt pühaduseteotus. Kuid mis on see pulber võrreldes... oo... Praegu oleks ta andnud mis tahes poole klaasi sooja aurava vere eest, mida purskub joana katkikistud unearterist...

Mees limpsas huuli ja neelas vappudes venivat sülge, mis täitis kipitavat kurku. NÄLJAtunde peletamiseks püüdsid paljud tema saatusekaaslased linnas pitsitust odavate surrogaatidega vaigistada - mõnda tüssasid isegi tänavapätid, müües vees lahustatud vesivärvi. Rõdunaaber, eakas Chisinau vampiir jagas temaga sel nädalal järjekordset kuuldust - et kui hankida tõelist, erilistest bakteritest nakatunud põdrasammalt (seda söövad Soome tundra põhjapõdrad) ja lasta sel viis ööpäeva seista, olevat maitse sama, mis tõelisel verel. Tõsi, naaber ise polnud seda proovinud - "teadjad" olevat rääkinud.
Zotov, Mõrvad Põrgus


Tükike erinevate vampiiride erinevaid jooni võrdlevast andmetabelist. Mitte et see kedagi üllataks, aga sedasi üheskoos kõrvuti välja toodult tuleb eriti hästi esile järjepidevuse puudumine (või teiselt poolt vaadatuna mitmekesisus).


Tabelites on siis võrreldud näiteks välimust, nõrkusi, üleloomulikke võimeid ja isegi 'paljunemise' viise.