Teadusemees Chananist, nime poolest Fang Dong, polnud kuulus mitte ainult oma ande, vaid ka oma kergemeelse käitumise ja kõlblusreeglite ärapõlgamise poolest. Niipea kui ta tänaval naisterahvast nägi, tikkus ta sellele jalamaid häbitult ligi. Ükskord surnuaiapüha eelõhtul jalutas ta linna lähedal ringi ja nägi kerget, tikandiga kaunistatud eesriietega tõlda. Seda saatsid ümmardajad, kes ratsutasid tähtsalt ja väärikalt. Üks nendest, kes ratsutas väikese sälu seljas, kütkestas Fangi oma imekauni näolapiga ja Fang tuli ligemale, et teda paremini silmitseda. Nüüd märkas ta, et tõllaakende eesriided on pisut üles tõmmatud. Sees istus ebaharilikult ilus ja maitsekalt rõivastatud kuueteistkümneaastane neiu. Säärast ilu polnud Fang eluilmaski näinud.
See võttis tal hinge kinni ja pimestas silmi. Ta vahtis neidu vahetpidamata — kord tõlla ette joostes, kord tõlla taha jäädes. Ja sedasi jooksis ta mitu
li'd maha. Korraga kuulis ta, kuidas kaunitar kutsus ümmardaja ja andis sellele käsu:
"Lase eesriie alla! Kes see hull on, kes mind muudkui jõllitab?"
Ümmardaja laskis kohemaid eesriide alla, heitis Fangi poole pahase pilgu ja ütles:
"Lootoslillede vürstiriigi seitsmenda vürstipoja noor naine läheb isakodusse külla. See pole mingi külapiiga, kes laseks end igal üliõpilasel häbitult vahtida!" Nende sõnadega haaras ümmardaja maast peotäie liiva ja viskas Fangile näkku. Valu pärast ei saanud Fang silmi lahti, aga kui ta oli need viimaks puhtaks pühkinud, olid hobused ja tõld kadunud.
Kohkunud Fang läks koju tagasi. Silmavalu ei läinud üle. Ta saatis tohtri järele ja see leidis kummaltki silmateralt kae. Hommikuks olid kaed suurenenud, silmad vesitsesid vahetpidamata. Mõne päeva pärast olid kaed juba mündisuurused, ja paremas silmas algas mingisuguste keeritsate lõputu ringtants. Arstirohud ei aidanud. Pimedaks jäänud Fang langes masendusse, ta kutsus surma appi ja needis ennast oma hullu teo pärast. Ta sai teada, et püha "Valguseraamat" suudab kannatusi kergendada. Ta hankis selle raamatu ja palus seda endale valjusti ette lugeda. Algul vaevas teda lugemine, aga siis rahunes ta maha, istus hommikust õhtuni, tõmbas jalad enda alla ja näppis palvehelmeid. Nõnda saatis ta üksinduses ja rahus terve aasta mööda.
Ükskord aga kostis paremast silmast peenike hääl nagu pirin.
"Nii pime, nagu oleks kõik musta lakiga üle valatud. Seda on võimatu välja kannatada."
Täpselt samasugune hääl kostis talle pahemast silmast:
"Vaja minna jalutama, et igavust peletada."
Korraga tundis Fang, et tal ninas miski liigub ja kõdi teeb. Talle tundus, et ninasõõrmest ronis miski välja ja puges siis jälle silma tagasi.
"Enam ammu pole aeda ja lehtlaid näinud," lausus hääl. "Kallihinnalised orhideed on juba närbunud ja surnud."
Hüvalõhnalised orhideed olid Fangi aia uhkus. Kunagi oli ta nad oma kaega sinna istutanud, ja iga päev käis ta neid kastmas. Aga sellest ajast peale, kui ta kaotas nägemise, ei tulnud need tal enam meeldegi.
"Kuidas juhtus, et kõik orhideed ära hävisid?" päris Fang naise käest.
Too oli äraütlemata imestunud: kust mees seda teab. Fang rääkis talle kõik ära. Naine jooksis aeda, ja ennäe - lilled olid tõepoolest närtsinud.
"On alles ime!" mõtles naine ja otsustas mehe tuppa peitu pugeda. Ja mõne aja pärast ta märkaski, kuidas kaks väikest hernesuurust mehikest Fangi ninasõõrmetest välja ronisid, ube poole sibasid, õue läksid ja peagi silmist kadusid. Kuhu nad läksid — seda ei jõudnud naine märgata.
Äkki näeb ta, et mehikesed tulevad tagasi. Kõnnivad kõrvuti, õlg õla kõrval, hüppavad Fangi silmnäole ja kaovad ta ninasõõrmetesse nagu mesilased kärgedesse.
Nõnda kordus see mitmel päeval. Ükskord kuulis Fang pahemast silmast häält:
"Siin pimeduse maailmas on teed liiga käänulised! Küll on sant iga kord nendest läbi pugeda! Etem oleks ise uksed sisse raiuda!"
Hääl teisest silmast vastas talle:
"See polegi nii lihtne, siin on sein liiga paks!"
"Aga mina teen siiski katset," kostis esimene. "Kui läheb korda, siis olgu see otsetee meile mõlemale!"
Ühtäkki tundis Fang pahemas silmas kerget pistet ja millegi rebenemist. Ta tegi silma lahti - ta oli nägijaks saanud. Meel rõõmu täis, kutsus Fang naise. See vaatas silma üle - kae sees oli väike auk, mille tagant paistis kristallmust tera, nagu pipratera lõhkenud kaunas.
Ühe ööga kadus kae täiesti. Naine uuris silma hoolega, ja mis ta nägi - vasakusse silma oli veel teine silmatera sugenenud! Parema silmaga nägi Fang endist viisi ainult keerukujusid. Aga ühe silmaga nägi Fang nüüd paremini kui ennemalt kahega.
Sellest ajast peale muutus Fang tagasihoidlikuks. Ja kõik ümberkaudsed hindasid vääriliselt ta voorusi.
Selle loo kokkuluuletaja lisab:
Elas kord külakohas üks teadmamees. Ühel päeval läks ta koos kahe sõbraga maanteele ratsutama. Nägi kaugelt noorukest naisterahvast. Pööras eesli naisele vastu ja hakkas veiderdades rääkima:
"Oi, mäherdune kaunitar!" Seejärel pöördus ta sõprade poole. Püüame ta kinni ja laseme üheskoos lusti!"
Sõitis lähemale, ja mis ta nägi! - see on ta poja naine. Kohmetus, kaotas pea, ei saanud enam sõna suust. Aga semud teevad näo, nagu ei taipaks nad midagi. Hindavad naist otsekui mära laadal ja püüavad teineteist sündsuseta sõnadega üle trumbata. Meie teadmamees oli omadega päris puntras. Lõpuks lalises ta kokutades:
"See on mu vanema poja naine."
Sõbrad suutsid hädavaevu itsitamist tagasi hoida ja tegid minekut. Aga meie kergemeelne teadmamees põleb sestsaadik iga kord häbist, kui see juhtumine talle meelde tuleb. Naeruväärne lugu tõepoolest!
Aga mis puutub pimedaks jäänud Fangisse, siis tema sai pimedaksjäämisega julmemal kombel karistada. Ma ei tea küll, mis jumalus see Lootoslillede riigi vürstipoeg oli. Võib-olla mõni ümberkehastunud bodhisatva?
Nüüd tegid silmaterade sees elavad mehikesed ukse sisse. Tuleb välja, et kuigi vaimud on julmad, annavad nad siiski inimestele võimaluse ennast parandada.
[Pu Songling (1640-1715)]
[tõlge: vene keele kaudu Andres Ehin]
[Libarebased ja kooljad; Hiina armu- ja hirmujutud; Tänapäev, 2008]
[Valimiku esmatrükk: Eesti Raamat, 1986]
