juuni 30, 2010

Lehm katusel

Sion Dafydd torises alalõpmata, et tema naine ei saa majapidamistöödega hakkama. Ei jäänud ta iial rahule toidu ega millegi muuga. Viimaks sai naisel vingumisest villand ja ta kuulutas, et läheb ise naereid rohima ja jäägu mees majja, hoolitsegu lapse eest, tehku süüa ja kõike muud, mis muidu tema kohuseks oli jäetud. Sion oli hoobilt nõus ja mõtles, et saab naisele näidata, kuidas see asi käib.

Põllu poole minnes hüüdis naine üle õla: "Kanna siis lapse eest hoolt, anna kanadele ja seale söök ette, vii lehm karjamaale, pühi põrand puhtaks ja tee õhtuks putru!"

Ära sina selle pärast muretse," praalis mees vastu, "sina vaata, et naerid rohitud saaks!"

Naine läks põllule, Sion majja tagasi.

Lapsuke ärkas varsti üles. Päris tükk aega kiigutas Sion hälli ja laulis unelaulu, aga see pani tite veel hullemini töinama. Siis meenus Sionile siga, kes juba hirmsa häälega ruigama oli pistnud. Ta läks petti tooma, et talle söök valmis segada. Peti lödistas ta aga köögi põrandale. Paraku oli siga tuttavat ämbri kolinat kuulnud ja lärmas mis hirmus.

"Oota sa, sunnik!" ütles ta endamisi seale. "Sa võid minna ise endale süüa otsima."

Ta lasi sea välja ja see pani ta jalge vahelt sellise hooga läbi, et Sion sõnnikuhunnikusse lendas. Selleks ajaks, kui ta oli end püsti upitanud ja hakkas kõntsa riietelt maha rapsima, oli siga juba silmist kadunud. Sion läks majja tagasi ja nägi, et siga oli peti ära lakkunud, juba teise ämbri ümber löönud ja maiustas nüüd selle kallal.

"Sina igavene pätt!" käratas Sion, haaras kirve ja äsas sellega rõngassabale piki pead. Siga tuigerdas pisut aega ringi, nagu oleks ta purujommis, vajus pikali ja heitis hinge.

Selleks ajaks oli kell juba päris palju saanud ja Sionile meenus puder, aga lehmad tuli veel karjamaale lasta ja kanad vaesekesed, olid tal sootumaks meelest läinud. Karjamaa, kus lehm oma nii-öelda igapäevast leiba nosimas käis, oli nii kaugel, et kui Sion oleks hakanud teda sinna viima, poleks puder mingil juhul õigeks ajaks valmis saanud.

Järsku pani mees tähele, et maja katusel kasvab mahlane muru, katus ise aga ulatub peaaegu maani. Sion leidis, et see käib lehmale ninaesiseks küll. Selleks, et samal ajal putru teha, sidus ta köie lahmale kaela, ronis katusele ja viskas köie otsa korstnast sisse.

Seejärel asus usin mees putru keetma. Et kaks kätt vabaks jääksid, sidus ta köie endale sääre ümber. Lehm, va loll loom, ei vaadanud muidugi katuselgi, kuhu ta astub ning libises õige pea alla. Sion kisti vuhinal jalad ees korstnasse. Õnnetul kombel jäi ta hargivahet pidi katelt hoidva raudvarba külge kinni. Seal ta siis oli, üks jalg ühel, teine teisel pool.

Samal ajal tuli naine naeripõllult tagasi kodupoole ja ehmatas hirmsasti ära, kui lehma õhus rippumas nägi. Ta tormas ukse poole, komistas surnud sea otsa, juhtumisi jäi talle kirves pihku, sellega rapsas ta pimesi köie läbi ja päästis nõnda kogemata kombel lehma. Kui ta lõpuks majja jõudis, nägi ta seal Sionit peadpidi pudru sees seismas.

[tõlge: inglise keelest Pearu Helenurm]
[Walesi legendid: Püha Tegla nõiutud kaev; Kirjastuskeskus, 2004]
[Sarja "Vanade rahvaste pärimusi" neljas raamat]

mai 24, 2010

Küsi Caesarilt

Härrased kohtunikud! Härrased vannutatud kaasistujad!

Siin esitatud kriminaalasi pole sugugi nii lihtne, nagu esmapilgul paista võib.

Väidan, et kuritegu pole üldse aset leidnud. Oli vaid täideviimata kavatsus. Sest kui kuritegu siiski toimus, siis kus on selle tulemus? Kus on tekitatud kahju? Lõppude lõpuks, kes on ohver?

Jah, minu kaitsealune läks kiviaega ja õpetas kromanjoonlastele selgeks kvantmehaanika alused. Ja mis siis sellest? Nagu ekspertiis on näidanud, ei muutunud ajaloo suurriiklik areng sellest karvavõrdki. Jah, härrased, ei muutunud! Sündmused toimusid endises järjestuses ja ettenähtud ajal. Oli Babülon, oli Sparta, oli Vana-Rooma! Ja vandenõulased tapsid senatis Julius Caesari vaimustava täpsusega - sekundi pealt!

Aga see, et mõrvati just laseriga... No mis vahet seal tema jaoks oli, millega ta tapeti!

[Jevgeni Lukin, Ljubov Lukina; Sprosi u Tsezara; 1993]
[Евгений Лукин, Любовь Лукина; Спроси у Цезаря; 1993]
[tõlge: vene keelest Arvi Nikkarev]
[Muumia: Vene ulme antoloogia; Skarabeus, 2006]

aprill 30, 2010

Linn

Toimetaja eessõna

Neid lugusid jutustavad Koerad siis, kui köevad kolded ja puhub põhjatuul. Pered kogunevad tule äärde, kutsikad istuvad vaikselt kuulates, ja kui siis lugu lõpeb, külvatakse jutustaja üle küsimustega.

"Mis on Inimene?" pärivad kutsikad.

Ehk siis: "Mis on linn?"

Ehk: "Mis on sõda?"

Mitte ühelegi neist küsimusist pole kindlat vastust. On küll oletusi ja teooriaid ja palju õpetatud arvamusi, kuid ei ole vastuseid.

Perekonnaringis on nii mõnigi jutustaja pidanud taganema iidse seletuse juurde, et see on tühipaljas jutt, sest niisuguseid asju nagu Inimene või linn ju ei ole ja lihtsast muinasloost ei otsitagi tõde, vaid seda jutustatakse niisama meelelahutuseks.

Kuigi kutsikatele võivad niisugused selgitused kõlvata, pole need kellegi selgitused. Sest niisugustest lihtsatest lugudest otsitakse siiski tõde.

Seda kaheksast luuleloost koosnevat legendi on jutustatud loendamatute sajandite jooksul. Nii palju kui saab tuvastada, pole sellel ajaloolist alust ja isegi põhjalikem uurimus ei suuda täielikult kirjeldada kõiki legendi arengustaadiume. Kahtlemata on seda lugu aastatepikkuse jutustamisega stiliseeritud, kuid stiliseerimise suunda pole kuidagi võimalik tuvastada.

Legendi iidsusest ja mõnede uurijate meelest ka osati eba–Koeralikust päritolust kõnelevad rohked mõttetused, millega need lood üle on külvatud – sõnad ja väljendid (ning kõige halvem, koguni mõtted), mis ei tähenda tänapäeval midagi ega ole võib–olla kunagi midagi tähendanud. Pideva ümberjutustamise käigus on nende sõnade ja fraasidega harjutud ja konteksti kaudu neile mingi meelevaldne tõlgendus antud. Kuid meil pole võimalik mõista, kas need tõlgendused algtähendusele liginevad või mitte.

Käesoleva muinaslugude väljaandega ei püüta astuda paljudesse erialastesse väitlustesse, mis puudutavad Inimese olemasolu või olematust, linna mõistatust, mitmeid sõda käsitlevaid teooriaid või paljusid teisi küsimusi, mis kerkivad kimbutama uurijat, kes otsib legendist mingit kinnitust, et selle juured on mingis tõestisündinud loos.

Selle väljaande ainus eesmärk on esitada legendi täielik, kohendamata tekst tema ehedal kujul. Peatükke saatvais märkusis esitatakse põhilised teoretiseeringud, ilma et püütaks neist järeldusi teha. Neile, kes soovivad paremini mõista muinaslugusid või nende kohta avaldatud arvamusi, on käestolevast toimetajast palju pädevamad Koerad rohkesti tekste kirjutanud.

Hiljuti avastatud katked kunagisest ulatuslikust kõige järgi otsustades kirjanduslikust materjalist on taas tekitanud väiteid, et vähemasti osa legendist kuulub pigem mütoloogilisele (ja vaidlusalusele) Inimesele kui Koertele. Aga senikaua kuni pole tõestatud, et Inimene päriselt olemas oli, ei ole niisugused väited, et avastatud fragmendid pärinevad Inimeselt, kuigi põhjendatud.

Eriti tähendusrikas või häiriv – oleneb, kuidas asjale vaadata – on tõik, et tolle fragmendi arvatav pealkiri langeb kokku käesoleva legendi ühe loo pealkirjaga. Muidugi ei tähenda too sõna ise mitte midagi.

Mõistagi on kõige tähtsam küsimus see, kas üldse kunagi on olnud Inimese–taolist olevust. Et hetkel kindlaid tõendeid ei ole, on mõistlik arvata, et teda pole siiski olnud ja legendides esineval kujul on Inimese välja mõelnud rahvasuu. Inimene võis tekkida Koera–kultuuri algusajal kujutletava olendina, mingi ühe tõu jumalana, kellelt Koerad võisid abi ja lohutust paluda.

Niisuguste mõistlike järelduste kiuste leidub siiski neid, kes näevad Inimeses tõelist jumalat, külalist mõnelt saladuslikult maalt või teisest dimensioonist, kes tuli mõneks ajaks meie hulka, aitas meid ja läks seejärel tagasi sinna, kust oli tulnud.

Ja usutakse veel sedagi, et Inimene ja Koer võisid kasvada koos nagu kaks ühistegelikku looma, võisid teineteist täiendades arendada kultuuri, kuni mingil kaugel ajahetkel nende teed lahknesid.

Kõigist häirivaist tegureist lugudes (ja neid on seal palju) kõige häirivam on Inimesele tehtav reveranss. Harilikul lugejal on raske uskuda, et too reveranss on kõigest kirjanduslik võte. See ulatub kaugele üle suguharu jumala vormitäitelise kummardamise piiride; vaistlikult aimatakse, et selle juured peavad olema sügaval meie rahva mõnes nüüdseks unustatud eelajaloolises uskumuses või riituses.

Muidugi on praegu vähe lootust, et kunagi ükski neist paljudest legendide ümber peetava sõnasõja valdkondadest ära klaaritaks. Niisiis muinaslood, mida loetagu nõnda, nagu kellelegi meeldib – kas ainult meelelahutust, ajaloolist tähendust või mõnd varjatud tagamõtet otsides. Parim nõuanne harilikule lugejale on mitte võtta neid liiga südamesse, sest vastasel korral võib see teda viia segadusse või koguni meeltesegadusse.

[Clifford D. Simak; City; 1981]
[tõlge: inglise keelest Urmas Alas]
[Linn; Varrak, 1996]

märts 31, 2010

Vampirism vol7

Tema rassi käsi käis Põrgus paljudest kehvemini - peamiselt seetõttu, et korralik toit puudus pea täiesti. Muidugi, peatänaval säras tomati- ja jõhvikaautomaatide nikkel, kuid see oli ju näkkusülitamine, nende muistsete tavade mõnitamine. Ta oli näinud Transilvaania mägedes vanaks jäänud teenekaid profivampiire seda jälki puu- ja juurviljajooki manustades laste kombel nutmas. Selge see, et need vampirismi oligarhid, kellel on sidemeid ja raha, eriti briti kvartalist, võivad enesele lubada osta mustalt turult loomade ja isegi inimeste kuivatatud verd, et hiljem kodus seda veega lahjendada... See pole muidugi originaal, aga ikkagi. Roosiistanduse täisõginud omanikud kastavad selle ekstraktiga koguni lilli, mis on tema meelest lihtsalt pühaduseteotus. Kuid mis on see pulber võrreldes... oo... Praegu oleks ta andnud mis tahes poole klaasi sooja aurava vere eest, mida purskub joana katkikistud unearterist...

Mees limpsas huuli ja neelas vappudes venivat sülge, mis täitis kipitavat kurku. NÄLJAtunde peletamiseks püüdsid paljud tema saatusekaaslased linnas pitsitust odavate surrogaatidega vaigistada - mõnda tüssasid isegi tänavapätid, müües vees lahustatud vesivärvi. Rõdunaaber, eakas Chisinau vampiir jagas temaga sel nädalal järjekordset kuuldust - et kui hankida tõelist, erilistest bakteritest nakatunud põdrasammalt (seda söövad Soome tundra põhjapõdrad) ja lasta sel viis ööpäeva seista, olevat maitse sama, mis tõelisel verel. Tõsi, naaber ise polnud seda proovinud - "teadjad" olevat rääkinud.
Zotov, Mõrvad Põrgus


Tükike erinevate vampiiride erinevaid jooni võrdlevast andmetabelist. Mitte et see kedagi üllataks, aga sedasi üheskoos kõrvuti välja toodult tuleb eriti hästi esile järjepidevuse puudumine (või teiselt poolt vaadatuna mitmekesisus).


Tabelites on siis võrreldud näiteks välimust, nõrkusi, üleloomulikke võimeid ja isegi 'paljunemise' viise.

veebruar 27, 2010

Sõnapilv



Tekstibaasiks blogi kirjed sildiga 'artikkel'.
Lahutatud enimesinenud sõnad: ja, on, et, ka, oli, kui, ei, aga, oma, ta, või, mis, see, siis, seda, kes, nad
Tööriistakomplekt: TextStat ja Wordle või Tagxedo. Abiks Notepad++ ning Excel.

jaanuar 15, 2010

Katkend: Linnusild

Metalsesse häälde hiilis julm üleolev rõõm.

„Teil on õnnestunud mind ärritada ning üsna varsti saate teada, mis on Ch'ini hertsogi ärritamise hind.“ Mask pöördus sõdurite poole. „Viige vanatoi ja poisiklutt piinakambrisse. Nad surevad toll tolli haaval raudsärkides,“ käskis ta.

Sellist hukkamist oli võimeline nõudma ainult hertsog ja ühtlasi tahaksin siinkohal kiiresti ära märkida, et kõigis teistes Hiina piirkondades võis raudsärke juba ammu näha vaid muuseumides, kus need olid välja pandud kui pimeda keskaja võikad sünnitised. Tegelikult ei olegi need üldse rauast tehtud – kasutati hoopis terasvõrku, mida sai järk-järgult kaelasilmuse või seljal asuva kruvi abil koomale tõmmata. Särgid tõmmatakse tihedalt ümber ohvri rindkere, nii et liha võrgusilmustest välja pressib, ja seejärel võtab timukas midagi kõva ja karedat, näiteks kivi, ning tõmbab sellega aeglaselt üle särgi, kuni liha enam võrguaasadest välja ei pressi. Verejooks peatatakse ning järgmisel päeval nihutatakse särki veidi ja protsessi korratakse – ja nii kestab see päevi. Osav timukas suudab ohvrit elus hoida mitu kuud ning ohvri ainus lootus on see, et temast saab võimalikult ruttu tühja pilguga meelemõistuseta hull.

/.../

Timukas kelleks oli kiilakas, punase nina, nelja kollase hamba ja suure murega paks vanamees, ei tundnud meid nähes just eriti suurt rõõmu.

„Ainult töö, töö, töö!“ urises ta meie ümber askeldades ja mõõte võttes, „Kas te mõistate, et iga raudsärk tuleb iga ohvri jaoks eraldi teha? Kas te mõistate, et korraliku särgi tegemiseks kulub tervelt kaks päeva? Kas te mõistate, et hertsog käskis teie särgid valmis saada kähe tunniga! Ja siis ma pean teid esimest korda kaapima ning kas te teate, et korralik kaapimistöö võtab veel kaks tundi?“

Ta astus paar sammu tagasi ja osutas nördinult näpuga meie poole.

„Vaadake neid kette!“ urises ta. „Kas te mõistate, et ainuüksi ketilukkude avamise, kettide teie ümbert lahti harutamise, nende tagasi mässimise ja taaslukustamise nahka läheb veel vähemalt kaks tundi? Kas te mõistate, et Esiema käskis mul ühe teise vangi neljaks tõmmata? Kas te mõistate, et korralik neljaks tõmbamine võtab veel kaks tundi aega? Millal ma puhata saan, ah? Kas kogu inimlik halastus on ilmast kadunud? Kas tavalise tööinimese heaolu ei huvita enam kedagi?“

Ta ei olnud ainus, kellel oli mure.

„Aga meie?“ käratsesid sõdurid. „Meie peame selles limases urkas valvama, kuni vangid on lõpuks surnud, ja kui sa oma tööd natukenegi oskad, läheb selleks kuid! Ja see neetud vanemveebel keeldus meile kõrvatroppe andmast, mis tähendab seda, et umbes nädala ajaga oleme nende kahe karjetest kurdid kui kivid! Vaadake neid prussakaid! Vaadake neid kaane! Vaadake seda tilkuvat limast vett! Palavik varitseb siin surmkindlalt iga nurga taga ning isegi siis, kui me peaksime kõik selle siin üle elama, mis kasu on meil koju naiste juurde tagasi jõudmisest? Hertsog lasi meil need vaesed sellid köita nii paljude kettidega, et nad liigutadagi ei saaks, ja seejärel pidime neid üksteist korrust õlgadel tassima. Sellest saadud neljakordne song on meist kõigist eunuhhid teinud!“

Tundus olevat üks murederohke päev.


[Barry Hughart; The Bridge of Birds; 1984]
[tõlge: inglise keelest Kaspar Müürsepp]
[Linnusild; Fantaasia, 2009]

detsember 18, 2009

Maha hirmus jõul!

Jõule kartsid sadistpäkapikud kõige enam. Kui inimesed neid mõnel muul ajal märkasid, peeti neid enamasti viinakuraditeks ja see tegi päkapikkudele ainult rõõmu. Tõepoolest, peletiste pulstunud habemetest, punastest silmadest, mis hiilgasid nagu kaks tulitigedat rubiini, ja lillakassinisest ninast, mis kogu selle segadiku keskel kõrgus, ei oleks ükski mõistusega inimene välja lugenud mitte midagi head. Lapsed hakkasid nutma, tädid minestasid... ja päkapikud tundsid rõõmu.

Jõulude ajal oli inimestel terve mõistusega midagi tõsiselt lahti. Päkapikke kohates ei põgenetud, vastupidi... Juhtus ennekuulmatuid asju. Kõige hullemad olid tädid, kes tavaliselt väikest kurja päkatsit nähes ruttu teadvuse kaotasid. Jõulude lähenedes muutusid tädid lausa solvavalt immuunseks. Mörravat päkapikku silmates hakkasid nad heldinult todisema ja ei hoolinud sellestki, kui pahur mehike haljast sõjakirvest vuhistas. Hullem veel, see leiti tõeliselt armas olevat ja õnn, kui sadistpäkapikk pääses häbistavast «plutiplutist» ja prullakatest näppudest oma habeme kallal. Välk ja pauk! Tuli ette, et päkapikk, kes mõne eriti ettevõtliku tädi küüsi sattus, pidi igasuguse väärikuse minetanult oma habeme au päästmiseks mööda maja joosta leekima, endal hing paelaga kaelas. Lugupidamist ei mingisugust!

Nii pikaks ajaks hoopis maa alla peitu jääda ei olnud kuidagi võimalik. Pidevalt toimus pangarööve, mida pidi valvama, et õigel hetkel kullalaadungid oma hoole alla toimetada ja ikka tuli turule väärtuslikumaid vääriskive, mille asemele osavad näpud võisid võltsingu poetada...

Kõrgendatud tähelepanu takistas töötegemist kõvasti. Ja need pöörases kommivalus lastekarjad! Viimased olid eriti tüütud, kui päkapikk, taskud kullakangidest ligi maad, püüdis võimalikult märkamatult esimese kloaagitoru poole vudida. Sadistpäkapikule iseloomulike kõverate jalgadega oli säärane ettevõtmine niigi tülikas ja ebakindel töö, jõnglastekarjad tegid selle aga sada korda hullemaks. Lapsed ei kartnud ei lõikeriistu ega püssirohtu ja tegid uskumatult kõva kära. Nende peale võis uriseda ja mõnd jultunumat hammustadagi, kuid mitte miski ei aidanud. Mõned eriti juhmid põngerjad hüppasid päkapikule isegi kanalisatsioonitorru järgi. Õnnetuseks õngitseti nad kõik jälle elusalt ja tervelt välja ning nende pimedat kommi-iha ei kustutanud miski.

Asi läks üha hullemaks, sest jõuluettevalmistused venisid aasta viimaselt kuult üha varasemaks ja varasemaks. Jõulud laiendasid oma mõjuala nagu hirmus epideemia ja päkapikkude kannatus oli pingul kui pillikeel. Torssis mehikesed peitusid üha sügavamale katakombidesse, kaevasid üha süngemaid käike, lõid üha õelamaid piinariistu, aga mitte miski ei aidanud jõuluaegset kroonilist pahurust leevendada.

Kui valvepäkapikk juba septembrikuus kaubamaja aknal esimest oksatõmmatud hõimlasetopist nägi (väikeseks leevenduseks oli küll, et sealsamas kõrval kõlkusid kaelapidi nööri otsas ka paar põtra ja üks roosa panter), läks kannatuse pillikeel kurjakuulutava pinina saatel katki. Inimesed olid kaotanud igasuguse mõõdutunde ja neid tuli õpetada.

Sadistpäkapikud kogunesid Alpide all asuvatesse nõupidamissaalidesse. Koobaste graniitseintesse hoole ja armastusega graveeritud jõuludevastased loosungid: «Maha hirmus jõul!», «Võitlusse habemete väärikuse eest!» ja «Tädid seebiks!» väljendasid üldiseid meeleolusid. Päkapikud ei teinud tühje sõnu: tädidest tehtava seebi retsept oli ühele peasaali suuremale marmorpiilarile raiutud ja tähthaaval üle kullatud. Tõsi küll, peale suure lõkke, katla, ja sellesse mahtuva tädikoguse retseptis muid vajalikke komponente polnudki, aga sadistpäkapikkud pole kunagi armastanud lihtsaid asju keeruliseks ajada.

Kaua tuha all hõõgunud jõuluvaenul oli teisigi vilju. Igal päkapikul oli välja pakkuda mõni eriti õel jõulurelv: pommikomm, jõuluvanarauad, purgeenpiparkoogid, spetsiaalselt aretatud maltoosaskarabeus, kaak, mille jõuluterroriste täisriputatud rattakujuline kandemehhanism keereldes tasast jõulumuusikat tinistab... relvastus tõotas kujuneda fantaasiarikkaks.

Kolmandal päeval võttis Kõige Peamine Pealik lühidalt sõna. (Kuna kõik sadistpäkapikud on isiksused, on igaüks neist vähemalt Pealik, mõned vanemad ja visamad on Peamised Pealikud. Kõige Peamiseks Pealikuks trügivad aga ainult need, kes on kõva tiitli nimel nõus ka väga rahutu ja väga lühikese eluga.)

«Me oleme võimsad sõjamehed!» teatas Pealik. «Need, kes meid käkerdavad, nupsutavad ja puputavad, peavad saama karistatud! Tädid peavad õppima, et sadistpäkapiku habemest pohli ei otsita!» lõpetas ta väärikalt. See huvitav kujund jäi kuulajatele küll arusaamatuks, kuigi Pealik ütles seda sõna otseses mõttes ja ühe oma koledama kogemuse najal. Pohlad või mitte, aga see habemepilastus tuleb lõpetada!

Valjude ovatsioonide saatel kuulutas Kõige Peamine Pealik vastupanuliikumise ametlikult avatuks. Peamiseks strateegiaks sai, eks ikka selle tõttu, et iga sadistpäkapikk on loovisiksus, igamehe iseseisev rünnak vabas stiilis. Rahvas oli otsusega rahul, täristas verejanuliselt relvi ja jooksis organiseeritult laiali.

Sadistpäkapikkude rünnak oli ootamatu ja võimas. Nad haarasid enda kätte kõik rinded ning ei kohanud peaaegu mingit vastupanu. See oleks olnud suurepärane võit. Oleks... Kui poleks ühte saatuslikku valearvestust. Sadistpäkapikud ei arvestanud ühe hirmuäratava loodusjõuga -- jõuluhullusega.

+++

Võimsate vägede haledad riismed kogunesid nõupidamistesaali. Aeg-ajalt luukas mõni sant lisaks, käsi kaelas, kark kaenlas ja silmad maas. Jõuluhullus oli suurejoonelistele kättemaksuplaanidele kriipsu peale tõmmanud.

Nukralt meenutati langenud kangelasi ja nende vägitegusid...

Õllevaadis kihavaid maltoosaskarabeuseid ei pannud humalased mehepojad tähelegi... Hõiskasid aga laule laulda ja kummutasid kappa, ise kiitsid perenaist, kes õlle sisse mahlaseid rosinaid mõistis visata. Laua all võimetust vihast podisev sadistpäkapikk sidus kättemaksuks meeste kingapaelad kokku, kuid need jumalavallatud ei mõelnudki püsti karata ja kaklusse asuda, vaid jäid sinnasamma norisema. Ärkasid aga hommikul uuesti, et järgmist kapatäit nõuda. Ja nii päevast päeva... Kangete koduõlleaurude kätte too vaene päkapikk langeski.

Purgeenpiparkoogid läksid poes nagu soojad saiad. Kui relva leiutaja kõrvu jõudis, et neid tarvitatakse liigsöömisest tekkivate seedehäirete leevendamiseks, ei olnud mehest enam sõdijat. Murtud päkapikk läks Piinade Aeda närve tohterdama ja peagi pakkus talle seal seltsi ka päkapikkude lõksumeister.

Nimelt tervitasid pereisad uste taha peidetud jõuluvanaraudu madalahäälsete rõõmuhõisetega ja kasutasid neid kuusepuude püstiseadmiseks. Raudadel olid head teravad hambad ja ükski kuusk, vabandust, jõuluvana, ei oleks end suutnud raudade haardest vabaks võidelda.

Keerleva kaagi sättisid sadistpäkapikud üles ühe rahvarohke linna raeplatsile, et selle rafineeritult võika atraktsiooniga jõulumeeleolu laastada. Paraku saatis neidki kuulsusetu läbikukkumine. Esimesed möödujad küll ehmusid tilpnevate keeltega pooduid nähes, kuid niipea, kui ratta all süttisid tulukesed ja kaak hakkas pooduid tasakesi keerutades jõululaulu tinistama, rauges paanika. Publiku silmad muutusid uduseks, näod vajusid naerule ning rahvas hakkas innukalt kaasa laulma. Inimesi tuli üha juurde, kõik äraseletatud ilmega. Hajameelselt tallati maha mõned kerjused, kaks vanamutti ja üks päkapikk. Kui inimesed ilmutusele järgneval päeval veidi kainenenuna leidsid, et rüseluses oli ka hukkasaanuid, kuulutati need pikemalt kaalumata pühakuteks. Päkapikuga oli veidi raske, sest keegi ei teadnud ta nime, kuid ka sellest saadi üle ning nimetati ta Pühaks Tundmatuks Päkapikuks.

Maa-alune tehas, mis pommikomme tootis, töötas täie hooga. Jõulupäevaks oli neid salarelvi poetatud kommikottidesse pea igas koolis ja lasteaias. Selle plaaniga lihtsalt ei saanud midagi juhtuda. Juhtus.

Tagantjärgi targad väitsid, et algusest peale oleks pidanud arvestama jõulude eritõvega -- suure šokolaadinäljaga, millel oli kohati lausa silmanägemist kahjustav toime. Söödi ju muule lihtsale kommile lisaks ka šokolaadist jõuluvanakujusid, rääkimata šokolaadist oravatest, lumivalgekestest ja isegi päkapikkudest.

Asjalood kulgesid järgmiselt: salarelvaga kingipaki kättesaaja rebis paki lahti ja ahmis esimese hingetõmbega paar peotäit šokolaadi sisse. Seni kulges kõik plaanikohaselt. Allaneelatud pomm plahvatas ja sööja lendas pisikeste tükkidena rahva hulka laiali, määrides kõik koosolijad vere, sisikonna ja muu paksu ja vedelaga kokku. Ka see oli plaanikohane. Kõik järgnev oli täielik läbikukkumine. Kõiki kohalviibijaid pimestas veendumus, tegemist on kindlasti mingi toreda üllatusega. Mõni ettevõtlikum maitses uudishimulikult tumedaid tükikesi ja leidis, et neil oli kerge magusamaitse küljes.

«Šokolaad!» röögatas maitsja ja siis pääses rajuliselt mõjule sadistpäkapikkude poolt unustatud kommi-isu ja silmanägemist reguleeriv jõulutõbi. Näljane rahvas ei lõpetanud enne, kui kõik šokolaadine oli kinni pistetud. Viimseni. Ära söödi ka mõned väiksemad lapsed ja kõik varitsevad päkapikud.

Üks leiduritest pääses ainult hammustusjälgedega, aga temagi oli murtud mees ja ei saanud tast enam asja.

Ka tädidest seebikeetmine ei lõppenud õnnelikult. Püüti küll kinni tosin tädi ja pisteti nad patta, aga tädid muudkui kepslesid pajas üles-alla ja kiljusid, et hoogu juurde, hoogu juurde. Kui katlakütja päris ära väsis, ronisid tädid pajast välja, patsutasid teda jõuetust vastupanust hoolimata põsele, näpistasid lõuast ning ütlesid, et tahavad varsti jälle tulla, sest miski pole nende tselluliidi peale veel nii hästi mõjunud. Vaene päkapikk kaotas seda kuuldes viimasegi eluisu. Mehike hüppas ise patta ja tõmbas ka kaane peale.

+++

Haavulakkuvad sadistpäkapikud leidsid mornilt, et enne, kui jõulu veelkord avalikult rünnata, peab kõvasti jõudu koguma. Lüüasaamine kisendas aga kättemaksu järele ja niisama ei kavatsenud nad seda jätta.

Vahetpidamata tigedalt turtsudes müttasid vigased leidurid aasta otsa päkapikuriigi kõige sügavamates koobastes. Lõpuks oli leiutis valmis ja õiglus jalule seatud. Mõni väheke vahetum päkapikk näitas inimeste maailmale kanalisatsiooniaugust võidurõõmsalt trääsa, et siis naeru kõkutades ruttu maa-alustesse käikudesse kaduda. Oma igapäevaste asjatoimetuste kallale.

Päkapikud olid nimelt leiutanud erilise kättemaksupommi. Lõhkelaengud asusid otse maakera keskel ja neid oli palju. Nii palju, et kui pomm plahvataks, lendaks maakera sajaks tükiks ja kukuks alla. Süüteseade oli pommi kõige geniaalsem osa. Sepistatud oli see suurtest ränikivilahmakatest ja haljast terasest ning päkapikkude kõige osavamad väljamõtlejad olid selle töökorda seadmisega aasta otsa vaeva näinud. Parimad sepad katsid selle kaunite sepismustritega ja bardid lõid suurepärasest seadmest lugulaule.

Laulud räägivad järgmist: kui inimsugu kord nii jultunuks läheb, et jõulupidustused juba suvisel pööripäeval peale hakkavad, plahvatab päkapikkude kättemaksupomm ja maakera lendab kõrvulukustava kärakaga vastu taevast. Hirmsad tulise shokolaadi laamad uputavad siis kõik tädid ja kõik linnad ja ainsatki elushinge ei jää alles ja päkapikkude kättemaks on kole. See, et nad ise ka kogu täiega vastu taevast lendavad, ei häirinud neid hoopiski, sest pidevalt kestva jõulu tingimustes ei ole päkapikuelu niikuinii elamist väärt.

Hoolimata oma kangest meelest ja kõvast kättemaksuhimust lootsid päkapikud südames, et suure pauguni läheb siiski veel natukenegi aega ning et nad saavad veel mõned aastakesed rahumeelselt röövida, varastada, piinariistu sepistada, tädisid hirmutada ja muid eluterveid sigadusi teha.

[Karen Orlau]
[Algernon; 1999 november]

Loe ka sadistpäkapikkude sarja esimest lugu: Saatuslik viga. Muuhulgas vajaks mainimist, et Orlaul on käesoleval kuul ilmunud üle kuue aasta uus jutt: Tee püsti ees.