Paula Sering

Sinupõhine saatus
soojad ja sügavad varjud
hoiavad eneses sõna
Alguses olid Sina

Võimatus - õde -
kummardab akna taga

Tunnimees puhastab tääki
mäletab salasõna
Salgasin seni

Su nägu on tõmbunud
õhukeseks. Ja taga
on taevas


***

Ma ei tahagi neid ridu.
Ma ei salli joont -
punktis oleme kõik koos!
Igiminemiseks
    piki pillikeelt,
lahkulõikamiseks,
    miinuseks ja murruks,
Isa karistavaks sõrmeks,
    piinapingiks meile kriips!
Ajaniidiks, kus me kuivame!

Kokku ennast rulligem,
huuled torus,
korrakem:
    punktis oleme kõik koos!
        koos! koos!

[Paula Sering]
[0 - 0; Bahama, Eesti Keele Sihtasutus; 2000]

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes, vol 3

Andersoni teine eesti keeles ilmunud müüditöötlus, „Jumalate sõda”, jutustab kuningas Haddingist, kelle saaga sisuliselt ainus allikas on Saxo Grammaticus’e „Gesta Danorum”. Haddingi lugu on meieni jõudnud üsnagi detailselt. Anderson ütleb, et paljud on pead murdnud, kust lugu pärineb, ons see ajalooga segunend müüt või ainult väljamõeldis? Tegu ka ühe esimese Hamleti algmotiivi jälgitava kajastusega kirjandusloos. Algab kogu lugu sellega, kuidas jumalad omavahel kõige esimest sõda pidasid ja Odin nägi, et maailma hävingu vältimiseks tuleb midagi ette võtta. Ta otsustas selleks pisut Ajaga opereerida, millise kulg teatavasti on jumalate jaoks inimestest erinev. [11]

Anderson on võtnud Haddingi saaga ja selle suurelt jaolt ilukirjanduslikumalt ümber kirjutanud - seletanud, lisanud pisut psühholoogiat ja inimesi. Nagu ta ise järelsõnas mainib: „Mis puutub maapealsesse tegevusse, siis järgib minu raamat Saxo teksti. Olen püüdnud seda elavdada, leida põhjusi ja põhjendusi sündmustele, mida ta vaid põgusalt mainis, ning joonistada välja ka nende tausta. See taust on ausalt anakronistlik – see pole mitte germaani rauaaeg, kus sündmused näiliselt aset leiavad, vaid viikingiaeg. Ühiskonnakord, tehnoloogiad, silmaring ja teod aga kuuluvad täiesti ebaajalooliselt üheksandasse või kümnendasse sajandisse, nagu ka Saxo kroonikas.” [12] Tegevus hargneb maailmas, kuhu mahuvad peale inimeste veel jumalad, hiiud, haldjad, härjapõlvlased, lohe, surnuteilm ja muu säärane.

Samas järelsõnas lisab ta veel: „Mõneti lähtusin ma Viktor Rydbergi 19. sajandist pärinevast oletuslikust kirjutisest, kus räägitakse Njordi, Freyri ja Freyja vangistusest Hymiri juures. Samuti on kirjutatud, et Odin ja Loki vandusid kord verevendlust; see seletab, miks Loki nõnda kaua oma pahategudest hoolimata karistuseta jäi – ent me ei tea, miks nad seda tegid. Ka see juhtum on minu väljamõeldis. Seda ka idee Haddingist kui Njordi inkarnatsioonist, mitte pelgalt redaktsioonist.”

Anderson on kirjutanud ka „Hrolf Kraki’s Saga” - Taani dünastiast Skjoldungitest pajatav romaan keskendub neljale põlvkonnale valitsejatest ja dateerub kuhugi 6.sajandisse. Allikaks on olnud suurel määral Saxo Grammaticus, osalt ka Snorri “Vanem Edda” ja “Heimskringla” ja muud fragmendid säilinud saagadest, mis kõik sisaldavad vasturääkivusi ning ebamäärasusi. Ise nimetab kirjanik romaani rekonstruktsiooniks. Loos on vähem mütoloogiat ja jumalate füüsilist sekkumist. [13]

Eelnevad näited olid reeglina üsna stiilipuhtalt fantasy žanris, aga ka science fiction sisaldab mõningaid mütoloogilisi elemente, lihtsalt põhjala müüte pole neis kuigi sageli kasutatud. Näiteks Hyperioni sarjast, mille ühe osa üht situatsiooni võib kirjeldada sisuliselt ainult mütoloogiliste nimedega: „Pärast väljumist Sfinksi ajaportaalist, põgenevad Aenea ja Raul Endymion mööda Tethyse portaaljõge Paxi eest.”, leiab suure ja suursuguse puu kujulise kosmoselaeva, mis kannab nime Yggdrasil. Samuti on Matrixi triloogias laev nimega Mjolnir. [14]

Romaanis „The Long Dark Tea-Time of the Soul” aga püüavad ärimehed Valhallat pettusega enda valdusesse saada. Jumalate degenereerumise ideed on teisedki viljelnud, aga Adams suudab sellega üsna omapärasel moel välja tulla: Odin luksusvanadekodus valenime all, jumalate passi- ja alkoholiprobleemid jms. [15]

Raske on muidugi suhteliselt väikse baasmaterjali pealt üldistusi teha, aga näib, et nibelungid (nii laul kui Wagneri sõrmuste tsükkel) ja eddad on enimkasutatud allikmaterjalid. Ka on arusaadavatel põhjustel ulmes just fantasy alamžanr see, mis kasutab otsesemalt müüte ja nende maailmu, samas kui teaduslik fantastika piirdub reeglina vaid nimede laenamise või paralleelreaalsustes eksisteerivate maagiliste ja mütoloogiliste nähtustega. Ka tundub olema skandinaavia mütoloogia germaani omast enamkasutatav - mis võib vabalt olla ka ekslik mulje.

Head ulmelugemist.

[11] War of the Gods retsensioon
[12] Paul Anderson. 2001 Jumalate sõda. Fantaasia, lk 175
[13] Hrolf Kraki’s Saga retsensioon
[14] Norse mythology in popular culture
[15] The Long Dark Tea-Time of the Soul retsensioonid

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes, vol 2

Ulmes on kasutatud skandinaavia usundist ebaproportsionaalselt palju folkloori ja eelkristlikku materjali – härjapõlvlasi, kääbuseid, päkapikke ja teisi omalaadseid olevusi – segades neid vahel teiste, hoopis mujalt maailmajaost pärit pärimustega. Veelgi suurema kaaluga on aga konkreetselt aaside ja vaanide omavaheliste konfliktide kujutamine. Näiteks tegutsevad koomiksikirjanikuna tuntuks saanud Neil Gaimani mahukas romaanis „Ameerika jumalad” kõrvuti teiste jumalustega ka Loki ja Odin. [6] Viimane neist esines suure osa ajast ühega oma paljudest nimedest – hr. Wednesday (nimest Wodan, mis tavaliselt kirjutatakse kui Odin).

Eelmainitud romaan on hea näide kuivõrd hästi annab siduda popkultuuri ja moodsaid uskumusi mütoloogiaga. Romaani põhikonfliktiks on uute jumalate (inimeste tehnikakultus kutsus näiteks ellu tehnojumala) ja vanade, mõnede meelest redundantsete jumalate, konflikt ellujäämise nimel.

Romaani käigus avastab peategelane, tavaline eluga kimpus endine kriminaal, et tegelikult on ta Odini poeg (võib oletada, et Baldr) ja oma seni olematu seotuse tõttu jumalatega kujuneb ta mediaatoriks uute ja vanade jõudude vahel.

Pärast mõningaid drastilisi sündmusi aitab tal põgeneda nimetu rääkiv kaaren. Veidi hiljem aga võttis ta oma kohuseks pidada surnuvalvet – seotuna päevadeks müstilise puu külge rippuma. Hallutsinatsioonide vahel joodab teda pähklikoorest orav, kes vahetpidamata häälitseb „ratatosk” ("Ratatosk. Ratatosk." The chattering had become a scolding. [7]). Samuti istub puu otsas kummaline kotkalaadne lind – tõenäoliselt Hraesvelg.

Odinit kujutatakse vanema mehena, kelle üks silm on klaasist ja kes viib läbi küllaltki kavala ja omakasupüüdliku eneseohverduse, kiskudes konfliktsed osapooled verisesse lahingusse, ise sellest osa võtmata.

Üsna kindlalt on romaanis veel palju viiteid tuntud ja mitte nii tuntud sündmustele põhjala mütoloogiast. Aga on ka teisi romaane – ka eesti keeles ilmunuid, mis kasutavad germaani ja skandinaavia pärimusi. Üheks viljakamaks selleteemaliseks autoriks on kindlasti Poul Anderson, kellelt on siinmail ilmunud vähemalt kaks sobivate müüdimotiividega romaani – „Murtud mõõk” ja „Jumalate sõda”.

J. R. R. Tolkieni kääbiku-raamatute lugejad võivad leida Andersoni „Murtud mõõgast” mõningaid tuntud nimesid, näiteks päkapikke Durin (Dyrin) ja Dvalin. See tuleneb sellest, et nii Anderson kui Tolkien kasutasid samu allikaid, Islandi saagasid. Durini ja Dvalini leidsid nad kuulsast „Päkapikkude Kataloogist”, mis ilmus „Vanema Edda” esimeses raamatus. [8] Neil on veel mitmeid sarnaseid tegelasi, nagu haldjad, trollid, draakonid ja „murtud mõõk” ise. Ka Tolkien kasutas murtud mõõga motiivi – tuletagem meelde Aragorni mõõka, mis terveks sepistati. Anderson sai murtud mõõga kujundi, selle uuestisepistamise fakti ja seose keelatud armastusega Völsungasagan’ist. Murtud mõõk Tyrfing oli eeskujuks Michael Moorcocki Elric’i seeria mõõgale Tormitooja.

Kuigi Anderson on saagade lähteallikaid kasutanud tõetruult, on ta seejuures olnud loominguline. Tüüpilised tegelaskujud (haldjad, trollid, aasid, jotunid jne), üksikud sündmused (Orm Tugeva kodu rajamine, keelatud armastuse teema jne) ja lõpplahendus (saatuse vääramatus) on traditsioonilised, kuid karakterid on Andersoni enda loodud. Anderson on eelkõige ratsionaalne ulmekirjanik, mitte skald. Näiteks legendidest tuntud haldjate suutmatust taluda rauda, seletab ta eessõnas elektrokeemilise protsessiga, mis tekib selle elemendi ja haldjate ihu vahel. [9]

Ka on Anderson, erinevalt enamikust teistest ulmekirjanikest, paigutanud tegevuse otse Odini ja Thori põhjalasse, mitte ehitanud oma fiktsionaalset maailma a la Tolkieni Keskmaa. Pealiiniks siis sedapuhku haldjate ja trollide omavaheline konfikt. Trollide ja inimeste suhteid kujutatakse veristena, samas kui haldjaid inimesed ja nende saatus kuigivõrd ei huvita. Näiteks vahetas Haldjate kuningas inimlapse samanäolise haldja-trolli ristsugutise vastu (nn changeling), tekitades sellega tulevikus suure veresauna. [10]

Viited:
[6] American Gods - Gods and legends appearing in the novel
[7] Neil Gaiman. 2001. American Gods. HarperCollins, lk 464
[8] Paul Andreson. Toim. Eva Luts. 1999. Murtud Mõõk. Fantaasia, lk 190
[9] The Broken Sword retsensioon
[10] Reviews forum: (Novel) The Broken Sword, by Poul Anderson

[1/3 veel tulemas]

Skandinaavia ja germaani usunditest ulmes

On öeldud, et kogu teaduslik fantastika on põhimõtteliselt postreligioosne kirjandus – nendele, kelle mõistus on vormitud teaduse ja tehnika järgi, on kogu universum põhimõtteliselt tunnetatav. Usk hajub ja asendub maailmaloome keerukuse imetlusega. [1]

Ent sellest olenemata on suur osa klassikalisest ulmest, nii fantasy kui science fiction’i poolt vaadatuna seotud religioossete teemadega. Erinevalt teaduslikust fantastikast on fantasy (sõltuvalt valitud definitsioonist) tänapäeva mõistes väga vana žanr – näiteks juba circa 2000 a. eKr otsis Gilgameš surematust. [2] Võib oletada, et eri ajastute religioonidest ja mütoloogiatest tihedalt läbi põimunud kultuuritaust, mis on meid sajandeid saatnud, ei jäta meid veel niipea ja annab tõlgendamisainest veel pikkadeks aegadeks. Eriti tänapäeval, mil Huntington’i kohaselt on rahvusvahelised konfliktid mitte rahvaste, vaid pigem tsivilisatsioonide (ehk kultuuriruumide) vahelised. [3]

Siit võibki oletada põhjuse, miks pole skandinaavia ja ehk ka germaani mütoloogiad rahvusvahelises ilukirjanduses ja filmistsenaariumites üldkasutatavad [4] – puudub konflikt, mille olemasolu näiteks antipoodsele lugejale või vaatajale korda läheks ja millest ta päevakajalisuse tõttu huvitatud oleks. Eelmainitud kultuuriruumide mütoloogiate ja pärimuste poole pöördutakse pigem sooviga demonstreerida midagi eksootilisemat. Muidugi igal reeglil on ka erandid – mistõttu võib mõista teatud mütoloogiliste motiivide ja karakterite üleekspluateerimist. Näiteks võiks tuua kasvõi nimed nagu Thor ja Odin (eksisteerib isegi selline nähtus nagu odinism) ning skandinaavia juurtega Beowulfi kasutamine arvuka hulga filmide stsenaariumites. Ja muidugi destruktiivsusest lummatud publikule meelepinget pakkuv Ragnarök.

Nagu ka kõik muu kirjandus on ulme inimloomusest – meist, siin, praegu. Ulme, nagu ka mütoloogia, on sisuliselt platvorm esitamaks suuri ideid tavapärasest (eirates reaalsuse piiranguid) erinevalt – sedasi, et kirjanikul on kergem end väljendada ja lugejal kergem leida loo iva, kui see on formuleeritud juhtmõtet toetavasse raami. Seetõttu pole eriti imekspandav, et tegelikult on religioon ja mütoloogia ulmes (eriti fantasy puhul) küllaltki levinud.

Mütoloogiat saab aga loodava teose heaks tööle rakendada mitmel erineval moel. Küllaltki sageli kasutatakse näiteks metafüüsilisi küsimusi ja ideid ilma konkreetseid jumalusi või sündmuseid ballastina kaasa võtmata. Vahel luuakse ka kunstlik religioon, nagu tegi näiteks Vonnegut oma romaanis "Kassikangas". Aga antud hetkel on vast olulisimad lood, kus on kasutatud laenatud struktuurivõtteid ja karaktereid, nagu seda on teinud näiteks J. R. R. Tolkien.

Lisaks Tolkieni ekraniseeringutele leidub veel palju teisi, isegi tugevama allikmaterjali mõjutustega, linalugusid. Näiteks on tuntud montypythonlane Terry Jones lavastanud filmi "Erik the Viking". Antud filmis saab peategelane, noor viiking Erik, vana targa naisena esinevalt viljakusjumalannalt Freyalt teada, et hunt Fenrir on neelanud päikese, saates seega maailma Ragnarökki. Erik rändab Asgardi lootuses lõpetada Ragnarök. Peamisteks takistajateks on muuhulgas Loki. Lisaks eelmainitud karakteritele on filmis esindatud suurem osa panteoni juhtfiguuridest ja kasutatud arvutut hulka viiteid eddades ja viikingilugudes viidatud sündmustele. [5]

Viited:
[1] INTRODUCTION - The Absence of God: an interview with Ted Chiang
[2] SCIENCE FICTION AND RELIGION
[3] Samuel P. Huntington. 1999. Multipolaarne, paljutsivilisatsiooniline maailm – Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Fontes, lk 31
[4] Norse Mythology – IMDb
[5] Erik the Viking


[Kui peaks huvi olema veel ca 2/3 mahus ülejäänud kirjutise vastu, anna teada.]

1/Maag

Salm poolik, õhus kõlgub värsijalg,
pea paksult mõtteid täis, ent ükski maha
ei taha tulla mõttelaevast, vaimupalg
on kriimus, töö ta'st üle tõmmand saha

Fregatti hoidmas viimsed köied kais,
muul hommikuselt jahe torgib jalgu,
kuid kaardid teid neis laineis hiirukais
ei näita, taevas tähed käivad kaldu

Mis siis, kui iga varem jutt on vale
too' kohta, mis meid sealpool ootab ees
ja pajatatud se'ks, et hoiaks madalale
Loolendu tuultes uitav igamees

    Uiks tahad jääda niitu laugemale
    või omil jalul minna kaugemale?

[Elläi Tuulepäälse]
[Akadeemia; nr. 3, 2008]

Postmodernistlikke postskripte, vol2

Postmodernistlik mure

Kaebus on alati tema taga peituva teistsuguse kaebuse mask.

Enesetapjad saadavad tihti välja oma ahastuse hoiatussignaale. Nõndasamuti teevad head, silmanähtavalt jõukad, end hästi sisse seadnud.

Enesetapp - edukas revolutsioon ahastuse türannia vastu. Õnn - nii täielik türannia, et valitsevat ahastust ei ähvarda isegi mitte mäss.

Enesehävitamise kihu ei pea ilmtingimata enesetapu kuju võtma. Mõnigi, kel poleks isegi mõttes endalt elu võtta, võib üritada kõigest väest seda laostada.

See, et ainuüksi taandumine teeb võimalikuks mõtte, näitab, et mõte on enesesäilitamise vorme.

Prohvet ei suuda taluda häid uudiseid.

Edu ei ole mõõdetav üleelamise kestusega, vaid suremise teisesusega. Edu ei tähenda liigi põlistamist, vaid suremist indiviidina.

Surm möönab erinevusi üksnes kvaliteedis, mitte aga mõõdus. Surnud ei muutu surnumaks, küll aga paremaks.

Vale on surma eest ära joosta, vale on tema juurde joosta ja vale on teda eirata. Ainus, mis üle jääb, on teda ta saabudes emmata.

Hoida peeglit looduse ees on huvitavam kui hoida peeglit iseenda ees. See, et loodus on eimiski, on alati uus. See, et mõni inimene on tema ise, pole uudis mitte kellelegi peale tema enda.

Üksnes surmaloona saab elulugu meid paeluda.

[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]

Kuru, naeratamissurma sündroom

Me ei ole fore hõim Uus-Guineast,
me ei harrasta rituaalset kannibalismi,
me ei kanna hiilivat viirust, mis
põhjustab pea- ja seljaaju
degenereerumist koos krampide, tõmbluste
ja progresseeruva dementsusega ning
vastava grimassiga,

me hoopis naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame.

[Miroslav Holub (1923-1998)]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Vikerkaar; nr. 12, 2007]