1/Maag

Salm poolik, õhus kõlgub värsijalg,
pea paksult mõtteid täis, ent ükski maha
ei taha tulla mõttelaevast, vaimupalg
on kriimus, töö ta'st üle tõmmand saha

Fregatti hoidmas viimsed köied kais,
muul hommikuselt jahe torgib jalgu,
kuid kaardid teid neis laineis hiirukais
ei näita, taevas tähed käivad kaldu

Mis siis, kui iga varem jutt on vale
too' kohta, mis meid sealpool ootab ees
ja pajatatud se'ks, et hoiaks madalale
Loolendu tuultes uitav igamees

    Uiks tahad jääda niitu laugemale
    või omil jalul minna kaugemale?

[Elläi Tuulepäälse]
[Akadeemia; nr. 3, 2008]

Postmodernistlikke postskripte, vol2

Postmodernistlik mure

Kaebus on alati tema taga peituva teistsuguse kaebuse mask.

Enesetapjad saadavad tihti välja oma ahastuse hoiatussignaale. Nõndasamuti teevad head, silmanähtavalt jõukad, end hästi sisse seadnud.

Enesetapp - edukas revolutsioon ahastuse türannia vastu. Õnn - nii täielik türannia, et valitsevat ahastust ei ähvarda isegi mitte mäss.

Enesehävitamise kihu ei pea ilmtingimata enesetapu kuju võtma. Mõnigi, kel poleks isegi mõttes endalt elu võtta, võib üritada kõigest väest seda laostada.

See, et ainuüksi taandumine teeb võimalikuks mõtte, näitab, et mõte on enesesäilitamise vorme.

Prohvet ei suuda taluda häid uudiseid.

Edu ei ole mõõdetav üleelamise kestusega, vaid suremise teisesusega. Edu ei tähenda liigi põlistamist, vaid suremist indiviidina.

Surm möönab erinevusi üksnes kvaliteedis, mitte aga mõõdus. Surnud ei muutu surnumaks, küll aga paremaks.

Vale on surma eest ära joosta, vale on tema juurde joosta ja vale on teda eirata. Ainus, mis üle jääb, on teda ta saabudes emmata.

Hoida peeglit looduse ees on huvitavam kui hoida peeglit iseenda ees. See, et loodus on eimiski, on alati uus. See, et mõni inimene on tema ise, pole uudis mitte kellelegi peale tema enda.

Üksnes surmaloona saab elulugu meid paeluda.

[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]

Kuru, naeratamissurma sündroom

Me ei ole fore hõim Uus-Guineast,
me ei harrasta rituaalset kannibalismi,
me ei kanna hiilivat viirust, mis
põhjustab pea- ja seljaaju
degenereerumist koos krampide, tõmbluste
ja progresseeruva dementsusega ning
vastava grimassiga,

me hoopis naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame.

[Miroslav Holub (1923-1998)]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Vikerkaar; nr. 12, 2007]

Jõulud Jaapanis

Jaapanile vägagi tüüpiliselt on nad võtnud midagi lääne kultuurist ja seda väänand ja teisendand endale sobivaks. Ka jõuludega tehti sama.

Kristlasi on Jaapanis umbes 1-2%. Nii, et arvata võib, et enamik neist ei jaga kuigivõrd jõulude taustast. Ent ometi nad kaunistavad selleks pühaks oma majad ja elamised. Ka kingitusi kingitakse. Aga vaid vanematelt lastele momh seni kuni need jõuluvana usuvad. Kinke toovad sageli coca-cola punases vammuses kahtlase habemiku asemel poolpaljad paksud mungad või jumalused Hotei-osho'd, kes jälgivad oma kuklas asuvate silmadega, kas lapsed on ikka head.

Jaapanisse jõudsid jõulud juba enne, kui praeguse jõuluhulluse esiriiki Ameerikasse. Kuskil 16. sajandil misjonäridega. Aga vaid viimase mõne kümnendi jooksul on sellest saanud suurem tähtpäev. Ja kaupmeeste kujundatuna vägagi kommertslik ja kirev tähtpäev, aga mitte vaba päev.

In a survey conducted by japan-guide.com among young Japanese people, a majority of 54 percent responded that christmas means something special to them, with women and teenagers showing a particular attraction.

Traditsioonilise jõuluõhtu toiduna kvalifitseerub neil jõulukook (tavaliselt biskviidi-maasika-vahukoore kihiline), küpsekana või -kalkun, viimasel ajal isegi pitsa.

Paar valgustuslikku kirjutist sel teemal:

• Christmas In Japan
• Old Japanese Christmas And Samurai Santa

Mõned lumised või muidu meeleolukad filmid ka õhtuseks ajaraisuks:

• Hogfather
• Tokyo Godfathers
• Edward Scissorhands
• Best Christmas Movies: Top 25 of All Time

メリークリスマス

O Fortuna

O Fortuna,
velut luna
statu variabilis,
semper crescis
aut decrescis;


Oo, Fortuna

Oo, Fortuna,
veered kuuna
heitlikutel ilmateil:
aina mõhnud,
või siis kõhnud.
Elu nurjatu on meil,
kord ta laastab,
kord ta taastab
meeleteravuse hää,
suutmatuse,
muutmatuse
sulatab kui pehme jää.

Saatus valvab,
samas salvab
sinu ratta muutlik käik,
halba õhkuv,
õnne lõhkuv
on su põgus naeruläik,
varjuheidust,
pilve peidust
minulegi külge lööd
mängul kurjal;
paljal turjal
kannan sinu kuritööd.

Saatus küllust,
tervist, üllust
minu vastu välja käib,
kas ma andun
või ma mandun
ikka sunnitöö kõik näib.
Niisiis kähku
maailm nähku,
südant helistagem koos:
julma vaatust -
julge saatust
kuulutagem kurvas loos!

[Carmina Burana. Tundmatute autorite ca 13. saj käsikirjast]
[tõlge: ladina keelest Mati Soomre]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 25, 2006]

Postmodernistlikke postskripte, vol1

Postmodernistlik(ud) eessõn(ad)

Eessõnas räägib autor sellest, millest ta ülejäänud teoses unustas rääkida. Postskriptis räägib ta sellest, millest ta ülejäänud teoses tahtis rääkida, kuid ei osanud.

Teekond kaugesse paika võetagu ette öösel ja salaja. Kui mahajääjad lahkumisest teavad ja sellest osa võtta tahavad, toimugu nende kogunemine vaikuses.

Iha on kordamise tühjus. Nauding on tühjuse kordamine.

Elu saab üksnes varastada rikastelt ja anda vaestele. Teos saab täiendada olemasolevat vara.

Vooruslikud tekstid annavad lubadusi: "Õnnis on see, kes loeb ja õndsad on need, kes seda ettekuulutust kuulevad ja sõnu endas hoiavad." Paheline tekst ei taga midagi, isegi mitte mefistolikku äraneedmise lubadust (mis tegelikult polegi muu kui süüdlaste õnnistus).

Mõned autorid kirjutavad palju raamatuid, mõned kirjutavad ühte ja sedasama raamatut mitu korda ja mõned kirjutavad mitu raamatut, millest saab üksainus.

Kunagi oli ülesehitus tõsine ülesanne ja lugemine oli "mäng". Nüüd kus ülesehitus on mäng, on lugemine omandanud raskuse, mis varem iseloomustas kirjutamist.

Kirjutamine ei ole eneseavamine, vaid enesesulgemine - enesevarjamine kaunil ja eeskujulikul viisil.

Enamik autoreid kirjutab vaid raamatuid, mida nad on lugenud, ja enamik lugejaid loeb vaid raamatuid, mida nad ise kirjutaksid kui vaid oskaksid.

Tarkus loeb seda, mida ta ei kirjutaks; geenius kirjutab seda, mida ta pole lugenud.

Loe läbi tuhat raamatut. Sõbrune sajaga. Tea peast kümmet. Kirjuta üks.

Enamik lugejaid käsitab tekste nagu astroloogid tähti, kinnitades visalt, nagu ütleksid need meile midagi, mida me ise veel ei tea.

Raamatul peab olema oma turg ja isegi avangardil peab olema oma nimi. Enam pole nii, et me lihtsalt ignoreerime hüüdjat häält kõrbes; nüüd me üritame järjekindlalt välistada võimalust, et seda kuuldaks.

Mingi laul on sama hea kui teine üksnes siis, kui mingi kõrv on sama hea kui teine.

Loetakse seda, mille mõistmiseks ollakse valmis, kuid seda on nii vähe, et õige peagi hakkab aru piirduma iseendaga. Nii nagu on võimatu teada kõike, on põlastusväärne rahulduda mingi ainsa teadmisega.

Igal arul on oma erilised ahvatlused ja äpardused, ent inerts on ülemaailmne ähvardus: liikuda üheainsas suunas ühe ja sama kiirusega.

Teadmine ei muuda mitte alati seda, mida mõni inimene teeb või kogeb, küll muudab aga alati tegemise põhjust ja kogemise viisi.

Ideed ei tärka pika arutlusahela lõpus, vaid järsu mulje ootamatusega. Püsima jääb mulje jõud, mitte idee ise ega mitte ka arutlus, mis sellele järgneb.

Nagu gaas, nagu keel laieneb jumal täitma antud ruumi.

Et tema ajalugu oleks kooskõlas tema teoloogiaga, pidi ristiusk nagu tema rajajagi surema.

[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]

Vampirism vol6 - Gooti romaan

Ajaviitekirjandusse tuli esimene vampiiripoeem Der Vampir (inglise keeles) Heinrich August Ossenfelderilt Saksamaalt (1748). Sellele järgnes 1797 Goethe ballaad Korintose mõrsja. Suurbritannias juurdus see kirjanduslik traditsioon laiemalt, kuigi sõna "vampiir" jõudis inglise keelde alles 18. sajandi keskel. Selle ajani ei leidunud seda veel kõige põhjalikumas ja nüüd kuulsas Bailey's Dictionarys, mis ilmus 1721 a. Samast tüvest sõna "vamp" esineb meie kaasaegsetes sõnaraamatutes tähenduses "naine, kes kasutab seksuaalseid võrgutusvahendeid meeste ärakasutamiseks", aga Bailey's sõnaraamatus on selle seletus - "teatud lühike sukk". Isegi Samuel Taylor Coleridge'i poeemis Christabel (1798) ei kasutatud tegelikult seda sõna, ehkki käsitleti vampiiriteemat. Õigupoolest ilmus vampiiriterminoloogia inglise kirjanduslikku keelepruuki alles 19. sajandi algusaastail. Esimesena kasutas seda nähtavasti Robert Southey poeemis Thalaba, mis ilmus 1800. aasta paiku, kuid populaarne Walker's Dictionary (1862) annab vampiiri tähenduseks lihtsalt "deemon", kuna sõna ise on märksõna all "kuri vaim või kurat". Ehkki kuskil ei ole vihjet vere imemisele, mis nüüdseks on üldiselt tuttav, näib, et see aspekt oli teada juba varem, nagu on näha George Gordon Byroni poeemist Gjaur, mis ilmus 1813. aastal.

Esimene selleteemaline teos tuli inglise ilukirjanduslikku proosasse lord Byroni ühe kolleegi sulest aastal 1819. John Polidori kirjutas lühijutu The Vampyre ja see jutustab salapärasest aristokraadist lord Ruthvenist (sellenimeline perekond elas tõepoolest Sotimaal 16. sajandil), kes toitus ilmsüüta naisterahvaste verest. Teine Byroni-Polidori rühma liige oli Mary Shelley, kelle romaan - loodud sõprade lõbustamiseks koosviibimisel Genfi lähedal -ilmus trükist klassikalise õudusloona, pealkirjaga Frankenstein. See on paljude arvates üldse esimene raamat ulmekirjanduse žanris. Mõni aeg pärast seda ekspluateerisid lord Ruthveni kuju mitmesugustele ajakirjadele kirjutavad autorid, kelle fantaasia muutis need 19. sajandi keskpaiku imporditud vampiirid kuuvalgusolevusteks.

Järgmisena kerkis esile James R. Planche, heraldik ja näitekirjanik, ooperi Oberon libretist. Planche tabas kähku ära, mis potentsiaal võib vampiiril laval olla ja 1820. a. esietendus Londonis tema romantiline šoti draama The Vampire, or The Bride of the Isles. Selle aluseks oli näidend, mille pealkiri oli samuti The Vampyre, mis oli omakorda inspireeritud Polidori teosest. See oli keskne teema ka Heinrich Marschneri saksakeelses ooperis Der Vampyre (1829). Seejärel avaldas 1841. a. Aleksei Tolstoi jutustuse Mardus ja kümme aastat hiljem toodi lavale Alexandre Dumas' viimane draama pealkirjaga Le Vampire.

Üks kõige populaarsemaid tolle aja järjejutte oli Vampiir Varney mida 1840. aastail trükiti ühes Inglismaal iga nädal ilmuvas odavas õuduslugude ajakirjas. Pärast üllitas autor James Malcolm Rymer selle loo raamatuna. Peategelase sir Francis Varney, 17. sajandi kodusõjas kuninga pooldaja, lasksid Oliver Cromwelli sõdurid küll maha, aga ta ajas oma asja edasi üsna meeldiva vampiirina. Varneyst alates muutus vampiir vana Euroopa pärimuse tolmusest haisvast zombist võluvaks normaalseks kujuks, kes liigub viisakas seltskonnas. Enne seda oli tüüpiline vampiir olnud tursunud ja sagrine slaavi mužik: küüned pikad, määrdunud linases ürbis, suu ammuli, üks silm lahti ning nägu vastikult punetav ja pundunud. Aga 19. sajandil ilmus romantilisse kirjandusse äkki uus vampiir, kes ei olnud enam kaugeltki tülgastavalt vastik, vaid hoopis elegantne, andekas ja seksikas!

Varneyga ilmus maailmalavale moodsa kaasaegse vampiiri uusim mudel. Tal oli midagi, mida varasemate "libasurnud" tegelaste juures ei olnud nähtud. Nimelt ilmneb, et tal on vere imemiseks kihvad. Varney lugu on tähtis ka selle poolest, et siitpeale hakkasid vampiirid kartma päikesevalgust, kuigi kuukiired, vastupidi, pidid neid kosutama. Lõpuks kukutas Varney end vulkaani kraatrisse, et kuu enam temani ei ulataks ja ta võiks tõeliselt surra.

Omapoolse panuse kiiresti muutuvatele meeleoludele andis 1872. a. iiri advokaat J. Sheridan le Fanu lühiromaaniga, mille peategelane oli naisvampiir Carmilla. See oli järjekordne õudne lugu, millega jõudsid seda laadi kirjandusse mõned praeguseks tuntud gooti romaanile omased juurdlevad teemad. Carmilla magas puusärgis, tal oli üleinimlik jõud, temast oli saanud vampiir teise vampiiri hammustuse tagajärjel. Viimaks löödi tal vai südamest läbi ja nii ta suri. Hiljem, aastal 1897 arendas Suurbritannia õuelaulik Joseph Rudyard Kipling naisvampiiri teemat edasi luuletuses Vampiir.

Terminit "gooti romaan" kasutas esimesena 1764. aastal Horace Walpole romaanis Otranto loss. Gooti romaani peatunnus on sünge, kurjakuulutav teema, kusjuures äreva teadmatuse õhkkonnas valitseb saladuslik, koguni üleloomulik hirm. Sellisena võiks Mary Shelley Frankensteini lugeda gooti romaaniks, aga ka teisi teoseid, mis küll tingimata ei kuulu õudusromaanide žanri: näiteks Jane Austeni Northanger Abbey, Emily Bronte Vihurimäe, Charlotte Bronte Jane Eyre ja Daphne du Maurier' Rebecca, kusjuures on huvitav tõik, et kõik on inglise naiskirjanike teosed.

Peamised põhjapanevad "gooti" liikumise vaimus kirjutatud üllitised pärast Walpole'i Otrantot olid 18. sajandi lõpul ilmunud Udolpho saladused ja Itaallane Ann Radcliffe'i sulest, Matthew Lewise Munk ja William Beckfordi Vathek - jälle kõik inglise kirjanikelt. Aga siis, sada aastat hiljem, 1897. aastal, ilmus kõige silmapaistvam õudusromaan, Bram Stokeri vampiirilugu Dracula.

Stoker sõlmis kokku mitmed varasemad teemad ja lisas mõned uued, eriti kuju muutmise seoses vampiir-nahkhiirega. Siinkohal on huvitav märkida, et kirjanduslik vampiir ei saanud oma nime vampiir-nahkhiirelt, nagu sageli arvatakse; tegelikult oli asi vastupidi. Sellele konkreetsele nahkhiirele andis nime prantsuse loodusteadlane krahv George de Buffon, kuninga ülemaednik, teoste Histoire naturelle (1765) ja Des epoques de la nature (1778) autor. Enne nende teoste ilmumist ei olnud üheski kultuuris leitud vampiiridel ja nahkhiirtel midagi ühist. Aga kuna need Lõuna-Ameerika öise eluviisiga imetajad toitusid magavate loomade verest, siis Buffon andis neile nime kooskõlas vampiirimüüdiga. Ehkki Dracula oli küll esimene jutustus, millesse oli kaasatud nahkhiir, oli seda kujutatud ka Vampiir Varney esmaväljaande illustratsioonil ja sellest võiski Stoker inspiratsiooni saada. Ta ei hoolinud siiski palju reaalsusest, sest tema verehimuline nahkhiir oli suur elukas, kuna vampiir-nahkhiir (kes pigem limpsib kui imeb looma verd) on võrdlemisi väike loomake. Kuid peamine, mis nahkhiired demonoloogia seisukohalt üldse atraktiivseks muudab, ei ole mitte nende verejanu, vaid asjaolu, et nad on nagu kassid, hundid ja öökullidki ööloomad. Ameerikas ja Kanadas kerkis vampiirikultus esile alles 19. sajandi lõpul, ehkki mõned varasemad Euroopast pärit asukad olid juba oma traditsioonilisemad kodukäija-uskumused endaga kaasa toonud. See kultuur piirdus põhiliselt idarannikuga ja eriti Uus-Inglismaaga ning esimesed dokumenteeritud teated aastast 1888 puudutavad 14-lapselist Stukeleyde perekonda, kus lapsed hakkasid üksteise järel surema. Kui juba kuus olid surnud, kaevati nende laibad välja ja leiti, et kõik on lagunenud, nagu võis oodata, välja arvatud üks. Sel põhjusel süüdistati paremini säilinud tütart Sarah't teiste surmas ja kõiki laipu koheldi tavakohaselt - lõigati südamed välja ja põletati. Tegelikult ei ole selles loos midagi vampiirlikku, aga see tuletas meelde vana uskumust, et surnud avaldavad mõju elavatele. Sellele järgnes palju sarnaseid juhtumeid, näiteks Connecticutis, Vermontis ja Rhode Islandis.

Aastal 1927 tõi Dracula Londonis lavale näitleja ja draamakirjanik Hamilton Deane, kelle iirlannast ema oli olnud tuttav Bram Stokeriga; see näidend tutvustas esimesena krahvi nüüdseks juba kohustuslikuks muutunud musta õhtumantlit. Enne seda oli vändatud paar vampiirifilmi Suurbritannias ja Venemaal, aga USA tõi selle žanri esimesena kinolinale tõesti meeldejäävas lavastuses. 1927. aasta filmis London pärast keskööd esines vampiiri rollis Lon Chaney. Samal aastal tõi ungari pagulane Bela Lugosi Dracula Ameerikas Broadway lavale. See Hamilton Deane'i Londoni etendusel põhinev lavastus pidas vastu 40 nädalat. Sellele järgnes erilepingu alusel Bram Stokeri lesega 1931. aastal film, milles Lugosi ise mängis kuulsa krahvi osa. Sellest alates asus kino-, tele- ja videofilmitööstus mõlemal pool Atlandi ookeani kõhklemata ekspluateerima seda kõige populaarsemat filmimiskõlblikku õudusromaani teemat.