The Second Coming

Turning and turning in the widening gyre
The falcon cannot hear the falconer;
Things fall apart; the centre cannot hold;
Mere anarchy is loosed upon the world,
The blood-dimmed tide is loosed, and everywhere
The ceremony of innocence is drowned;
The best lack all convictions, while the worst
Are full of passionate intensity.


Teine tulemine

Tiireldes, tiireldes suurduvas ringis,
Ei enam pistrik kuule peremeest,
Ei hoia keskpaik asju koos, kõik lammub;
Anarhia on valla ilma peal,
Tuhm verevoog on valla ilma peal
Ja uputab süütuse tseremoonia.
Head kaotanud on meelekindluse,
Kuid halvad on täis tegutsemisiha.

Nüüd mingi ilmutus on saabumas,
On Teine Tulemine saabumas.
Teine Tulemine! Niipea kui öeldud see,
Mu silme ette kerkib võigas kuju
Spiritus Mundi'st: kuskil kõrbeliival
Üks lõvi keha ja inimpeaga olend,
Pilk tühi ja halastamatu kui päike,
End aegamisi liigutab; ta ümber
On ainult varjud heitunud lindudest.
Vaob jälle pimedus, kuid nüüd ma tean:
Kaks tuhat aastat kivist und on tüüdand
Luupainaja, kes magab sõime kõrval;
Mis jõhker elajas, kel tund on saabund,
Nüüd loivab Petlemmasse sündima?

[William Butler Yeats; 1921]
[tõlge: Märt Väljataga; Luulet; 1990]

Need read on kirjutanud 1923 a. Nobeli preemia laureaat. Nagu näha, on temalt sule alt ilmunud ka teisema tooniga tekste - mitte ainult imalat armastusluulet.
Paar selgitavat kommentaari:

1. Teine tulemine - Kristluses viide Jeesuse naasmisele, kui maailm lõpeb, surnud tõusevad ja saabub viimne kohtupäev. Yeatsile on see ühe ajalooringi lõppemise ja teise tuleku tähistamiseks.
2. Spiritus Mundi - Universumi vaim või hing, läbi mille kõik üksikud hinged on ühendatud "Suure Mäluga", milles inimrass säilitab oma mälestusi. Üldiselt keskaegne tekst, mis õpetab kristlasi käituma, et õigesti surra.

Liblikaefekt

Täna Pekingis liblika poolt tehtud tiivalöök võib põhjustada järgmisel kuul tormi New York´is.

Liblikaefekt on fraas, mis hõlmab endas kaoseteooria põhimõtteid. Idee seisneb selles, et väikesed muutused dünaamilise süsteemi algolekus võivad põhjustada pikemas plaanis prognoosimatuid muutusi.

Talvel 1961 tegi Edward Norton Lorenz tavalist numbrilist ilmaprognoosi. Kahe pealtnäha ühesuguse arvutuse tulemustes tekkis märgatav vahe, ja kui Lorenz jätkas arvutusi, muutusid tulemused täiesti erinevateks. Selgus, et teise arvutusse oli ta teinud aja võitmiseks pisikese ümarduse: 0,506000 algse 0,506127 asemel. Prognoos paariks päevaks veel kuidagi klappis, aga mida edasi, seda hullemaks tulemus läks.

Lorenz analüüsis seda efekti oma 1963 aasta artiklis, milles "Üks meteoroloog märkis, et juhul, kui teooria on tõene, siis merikajaka tiivalöök oleks piisav, et muuta ilmastiku käiku igaveseks." Hilisemates kõnedes ja artiklites kasutas Lorenz poeetilisemat liblikat, tõenäoliselt tänu oma teooriaga seotud diagrammiga, mis meenutab liblikat.

Praktikas seisneb liblikaefekt selles, et komplekssete süsteemide (nagu väärtpaberibörs või ilmastik) käitumist on raske ette prognoosida. Seda siis seetõttu, et iga piiratud mudel, mis üritab säärast süsteemi simuleerida, peab jätma arvestamata osa informatsiooni analüüsitava algseisundi kohta. Näiteks simuleerides ilmastikku, ei saa arvestada iga liblika tiivalöögist tekkivat õhukeerist. Kaootilises süsteemis iga taoline viga ajapikku võimendub - seega on simulatsiooni põhjal ennustamine mingist lõplikust ajaühikust edasi võimatu.

Samal teemal veel: Ray Bradbury sulest ilmus juba 1952 jutt nimega A Sound of Thunder (e. k. Kõuekärgatus ja Kõue kõmin), milles ajareisidega tegelev ettevõte viib minevikku dinosaurusekütid. Õnnetu äparduse läbi aga astub üks neist surnuks liblika. Tulevikku naastes on kõik seal muutunud.
Seega veel üks näide, kus loov mõtlemine ennetab teaduslikku intellekti.

2007.07.31
Kuna ma olen üsna kindel, et enamik siia sattunuist otsivad tegelikult aastal 2004 ilmund väärt filmi The Butterfly Effect (ulme-thriller), siis eestikeelse ülevaate leiate näiteks siit.

The Raven

Once upon a midnight dreary, while I pondered weak and weary,
Over many a quaint and curious volume of forgotten lore,
While I nodded, nearly napping, suddenly there came a tapping,
As of some one gently rapping, rapping at my chamber door.
''Tis some visitor,' I muttered, 'tapping at my chamber door -
                    Only this, and nothing more.'


Ronk

Keset öise tunni õudu kord ma juurdlin, roidund, nõutu
vana tarkusteose kallal, mis ju unund ammugi.
Olin tukkumas, kui kabin kõlas just kui samme sabin
või kui mingi arglik rabin vastu ust nii äkisti.
Vist üks väisur, mõtlin, kabin sellest vistist' sünnibki, -
                    see - ja muud ei midagi.

Käes siis oli algav tali, väljas mühas tuul nii vali
koldes küdes kustuv tuli, heitis varje viiliti.
Hommikut ma kangest' ootsin; - raamatuist, mil vaimu jootsin,
asjata ma troosti lootsin, sest mu armsaim võeti -
hurmav neid, Leonoore nimeks ingliten kel' anneti -
                    siin tal nime polegi.

Ukserimba siidi sahin, purpurkatte vaikne kahin
äratas mus õudset hirmu, enne tunt ei iialgi,
ning mu süda põksus nõnda, et siis mina korda mõnda
"väisur keegi," ütlin enda vaigistuseks, "vististi," -;
"väisur hiline," ma enda troostiks ütlin, "vististi, -;
                    see - ja muud ei midagi."

Nii end rahustada püüdsin, ukse poole minnes hüüdsin:
"Vabandust, mu härra või ka proua, kes see olekski.
Olin veidi väsimuses, pisut une rammetuses,
et ei selles suikumuses teie kopet kuulnudki."
Ja siis avasin ma ukse: "Palun sisse lahkesti!"
                    Pime - muud ei midagi.

Kaua seisin, välja vaatsin, pilku pimedusse saatsin,
unistades sellast, mida keegi polnud kunagi.
Ilmunud ei ühtki hinge, vakus oli sünge,
sosistin "Lenoor", see pinge lahendas mus viimati.
Vastukaja kandis mulle sama sõna tagasi.
                    See vaid - muud ei midagi.

Kangest' erutund ma olin, tagasi kui tuppa tulin.
Jälle koputamist kuulin, valjemat kui ennesti.
"Vist on keegi akna taga," ütlesin ma; - "oota aga,
kergest' leitav avamaga akna mõistatus on nii.
Vaiki, süda, hetkeks vaiki, mõistatus on leitav nii..."
                    Tuul see - muud ei midagi.

Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti
lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni.
Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,
istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati
Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti -
                    istus - muud ei midagi.

Ja nii uhkelt istus tema, et ma pidin muhelema,
kuigi endal süda rinnus nukker oli surmani.
Ütlin: "Ehk küll paljaspea sa, siiski argusest ei tea sa,
vana ronk, eks üha pea sa lendama öös nii õudsesti.
Ütle, mis su nimi oli Pluto rannal viimati."
                    Kostis ronk: "Ei iialgi."

Imestades kuulsin teda selgest lausvat mull' seda,
kuigi vastus suuremat ei mõtet sisaldanudki.
Kes on seda enne näinud, et üks ronk on imet teinud
ja ta toas on võõrsil käinud, ukse kohal istuli -
laskund tema ukse kohal kuju otsa istuli
                    hüüdega "Ei iialgi!"

Teisi sõnu rongal polnud, neid ta õppinud ei olnud,
sesse ühte aga pani kogu hinge terveni.
Nii ta istus liikumata, midagi muud lausumata,
kuni peagu kuuldumata ütlin: "Homme temagi
lahkub mult just nagu lahkund Lootus, Rõõm mul jäävasti."
                    Kostis ronk: "Ei iialgi."

Tabav sõna õudsalt kajas öisel ajal vaikses majas,
et ma ütlin: "Seda on ta peremehelt kuulnud nii,
keda saatus löönud rangest', ahistades teda kangest',
kuni vähehaaval langes laul tal selle sõnani,
kuni lootuslaulud jõudsid selle sünge sõnani,
                    sõnani: "Ei iialgi!"

Üha veel sääl istus tema, et ma pidin muhelema,
säädsin tooli vastamisi linnule siis otseti.
Padjale end nõjatades, mugavalt pääd taatsi aades
mõtiskelin unistades linnu sõnast süngesti,
mis küll karjudes nii õudselt mõtles lind see ometi,
                    hüüdes mull': "Ei iialgi!"

Nõnda mõtlesin ma ise vaikides, ja külalise
pilk kui hõõguv tulesõde põletas mul hingeni.
Kaua mõtteid mõlgutasin, toolile end vajutasin,
kuna lambivalgus kasin paistis patju pehmesti.
Oh, ei nüüd neil sametpadjul lambivalgel vaiksesti
                    puhka Tema iialgi.

Tundsin umbset kuumust õhus, nagu viirukpilv mind rõhus,
mida nägematust astjast templis levib laiali.
"Unujook see, Jumal seda sulle saatnud, täna teda,
et Leonoore unuks, keda meeles kannad alati.
Unusta Leonoor nüüd, keda armastand sa hellasti."
                    Hüüdis ronk: "Ei iialgi!"

"Prohvet!" ütlin, - "seks siin vaatan, - prohvet, kuigi lind või saatan,
kas sind Kiusaja on saatnud või tõi torm mu aknani,
õnnetuse kuulutaja siin, kus õudust täis on maja,
sa, kel petta pole vaja, ütle mulle tõesti,
palsamit ons Giileadis? - ütle mulle - palun nii!"
                    Ütles ronk: "Ei iialgi!"

"Kui mull nõnda räägid sina, lind või kurat," hüüdsin mina,
tagane siit välja kohe varjuöhe tagasi.
Ühtki sulge ära maha mulle jäta, ma ei taha,
näha sind, vaim, kasi, paha, kuju otsast kiiresti,
oma terav nokk mu rinnast kisu välja kiiresti!"
                    Ütles ronk: "Ei iialgi!"

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondisilmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambrit pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
                    välja tõusta - iialgi.

[Edgar Allan Poe; 1845]
[tõlge: Johannes Aavik; Poeem "Ronk" ja teised luuletused; 2000]

Harakirist

Seppuku (切腹, jaapanlaste enda termin harakirile, mis on väljaspool Jaapanit laiemalt levinud) oli feodaaljaapanis (1192-1868) suhteliselt laialtlevinud. Välja arenes see bushido koodeksi ([busido:], 'sõduri tee') ja sõdalase distsipliini koosseisus. Harakiri tähendab lihtsalt väljendades "kõhu lahtilõikamist" (ehk väga piinarikast moodust) enesetapu sooritamiseks.

Jaapani varasema ajalooga tutvudes on näha, et inimesed eelistasid (nii kummaline kui see ka ei tundu) elada õnnelikku elu, mitte surra piinarikkal moel. Kuid koos budismi tutvustamisega levis arusaam elu mööduvusest ja surma hiilgusest.

Samuraile oli seppuku võimalus surra demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu, kas siis alternatiivile surra vääritut surma vaenlase kätes või karistusena millegi eest.

Võitlusväljal viisid samuraid harakiri läbi ilma suurema ettevalmistuseta, kuid teistel juhtudel (eriti, kui see oli šoguni käsk) oli see väga formaalne ja rituaalne. Selleks oli eraldi etikett, kusjuures oli vaja tunnistajaid ja märkimisväärseid ettevalmistusi.

Mitte kõik Jaapani samuraid ja nende isandad ei toetanud seda traditsiooni. Ieyasu Tokugawa, kes lõi 1603 viimase Jaapani šogunaadidünastia keelustaski viimaks harakiri. Tava oli siiski niivõrd juurdunud, et seda jätkati veel isegi pärast Tokugawa valitsusaega ja eelmainitud edikti vastuvõttu.

Samurai au oli tähtsam kui elu ja paljudel juhtudel oligi enesehävitus mitte pelgalt õigus vaid pigem ainus õige tee. Autus ja lüüasaamine olid heastatavad sooritades seppuku või harakiri. Seda võidi ka sooritada pärast isanda surma, näitamaks oma austust tolle vastu, või siis protestina isanda ebaõigluse vastu.

Enese lõhkilõikamise rituaal pidi läbi viidama rahulikult, ilma tagasi kohkumata. Surmale määratule oli privileegiks ennast ise tappa, mitte lasta seda teostada häbiväärselt läbi timuka käe.

Seppuku läbiviimiseks valitud koht omas suurt tähtsust. Tihti viidi rituaal läbi templis, villa aias või kodus. Ka vaba pinna suurus oli tähtis, kuna oli punktipealt kõrgema auastmega samurai jaoks ette kirjutatud. Üldiselt olid kõik selle teemaga seotud asjaolud ette kirjutatud ja täide viidud piinliku täpsusega. Tähtsaimaks kaasosaliseks oli kaishaku, abiline, kelle ülesandeks oli maha lüüa ohvri pea pärast seda, kui too oli oma kõhu lahti lõiganud. Kaishakuks oli tavaliselt lähedane sõber või samuti põlu all olev isik.

Olgugi, et suitsiid on tänapäeva Jaapanis hukka mõistetud, ei ole sellel säärast patust tooni, kui läänemaailmas. Inimesed ikka veel tapavad ennast ning surma peetakse paremaks lahenduseks kui autust.

And death shall have no dominion

And death shall have no dominion.
Dead men naked they shall be one
With the man in the wind and the west moon;
When their bones are picked clean and the clean bones gone,
They shall have stars at elbow and foot;
Though they go mad they shall be sane,
Though they sink through the sea they shall rise again;
Though lovers be lost love shall not;
And death shall have no dominion.


Ja surm ei jää valitsema.

Ja surm ei jää valitsema.
Alasti surnud need saavad üheks
mehega tuules ja läänekuus;
kui nende luud on katkutud puhtaks ja puhtad luud läinud,
on tähed nende küünarnukil ja jalal;
kuigi nad lähevad hullult, on nad siis terved,
kuigi nad vajuvad läbi mere, tõusevad nad jälle;
kuigi armastajad kaovad, armastus ei kao;
ja surm ei jää valitsema.

Ja surm ei jää valitsema.
Mere tuulekeerdude all
need kes lamavad kaua, ei sure tuulde;
vääneldes pilverünk-piinapinkidel, kui kõõlused annavad järgi,
seotuna ratta külge, ei murdu nad ometi;
usk nende kätes katkeb kaheks,
ja ükssarvik-nisvad pistavad nad läbi,
tükkideks lõhutult nemad ei purune;
ja surm ei jää valitsema.

Ja surm ei jää valitsema.
Ei tohi enam kajakad karjuda nende kõrvade ääres
ega lained valjult murduda mere kallastel;
seal kus üks lill lõi õitsele, ei tohi enam ükski lill
tõsta oma pead vihmalöökide poole;
kuigi nad on hullud ja surnud nagu naelad,
haamerdavad märkide pead karikakardest läbi;
murduvad päikeses seni, kuni päike kord murdub
ja surm ei jää valitsema.

[Dylan Thomas; 25 Poems; 1936]
[tõlge: Paul-Eerik Rummo; Surmad ja sisenemised : valik luuletusi; 1972]

• Romans 6:9 Knowing that Christ being raised from the dead dieth no more; death hath no more dominion over him. (King James)
• Pauluse kiri roomlastele 6:9 teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,

Riho Sibul on oma seni viimase albumi Must loos Must 5 kasutanud Dylan Thomast tema enda luuletust lugemas. Väärt oma eheduses.

See luuletus, “And Death Shall Have No Dominion”, on mulle kunagi väga oluline olnud. “Ja surm ei jää valitsema” – see mõte läks plaadi tegemise meeleoluga väga hästi kokku. Ehkki mingi pool minus ütleb, et see on naiivne.

Nõupidamise raamat

Siin on jutustus sellest, kuidas kõikjal oli määramatus, kõikjal rahu ja vaikus; kõik oli liikumatu, kõik hääletu, ja taevalaotus oli tühi.

See on esimene jutustus, esimene kirjeldus. Ei olnud veel ühtki inimest, ühtki looma, ei linde, kalu, vähke, puid, kive, koopaid, taarnaid, rohtu ega metsa: üksnes taevas oli olemas.

Maa pale ei näidanud ennast. Oli ainult tüüne meri ja taevas kogu oma ääretuses.

Midagi polnud veel kokku pandud, mis oleks müra teinud, ei ainsat asja, mis oleks liikunud või end liigutanud või taevakummil kõmisenud.

Ei seisnud miski püsti; oli vaid rahus vesi, vaikne meri, üksi ja tasane. Midagi polnud veel olemas.

/.../ Siis saabus siia sõna /.../

Sellal, arupidamise käigus sai selgeks, et kui koidab päev, peab ilmuma inimene. Siis otsustati puude ja liaanide teke ning kasv, elu sünd ning inimese loomine. /.../

"Nii sündigu! Täitugu tühjus! Taganegu vesi ja tehku ruum vabaks, kerkigu maa ja saagu kindlaks!" Nõnda ütlesid nad. "Mingu valgeks, koitku päev taevas ja maal! Ei ole au ega kuulsust meie loomises ja tegemises, kuni pole loodud inimest." Nõnda ütlesid nad.

Sedamaid lõid nad maa. Tõepoolest nõnda toimuski maa loomine. "Maa!" hüüdsid nad, ja silmapilk oli see valmis.

Nagu udu, nagu pilv nagu tolmusammas sündis maa, kui ta loodi, kui veest tõusid mäed; ja otsekohe kasvasid mäed kõrgeks.

Ainult ime läbi, ainult võluväel tekkisid mäed ja orud, ja viivitamata võrsusid maapinnale küpressisalud ja männimetsad. /.../

Nii sündis maa, nii lõid selle Taeva Süda, Maa Süda, sest nõnda nimetatakse neid, kes kõigepealt selle viljastasid, kui taevas oli alles ootel ja maa vee all.

Nii sai kuju kavatsus, mille nad tegid teoks pärast mõtlemist, pärast kaalumist, kuidas see õnnestunult lõpule viia.

Inglid nõelateravikul

Vähemalt keskajal (kuid miks mitte ka praegu) käisid arutelud inglite olemusest - mis kujul nad eksisteerivad, kas nad on ainelised jne. Osad sellised teemad olid kasutusel ülikoolides õppejõudude-üliõpilaste väitlusharjutustena. Üks praeguseks enim kuulsust kogunud küsimusi oli "Mitu inglit mahub nõelateravikule tantsima?". Vastus sellele on kas üksainus või lõpmatu hulk ingleid.

Miks siis sellised valikud? Nimelt arvati, et inglid on oma olemuselt puhta intelligentsi esindajad, mitte tavamõistes mateeria osakesed. Seega pidid nad olema ilma mõõtmeteta, kuid siiski ruumis koordinaate omama. Justkui matemaatiline punkt, millel on küll koordinaadid aga puuduvad mõõtmed. Seega ei saanud nad hõivata ruumi, näiteks nõelateravikul paiknedes. Juhul kui aga inglitel oleks siiski olnud aineline keha, ei mahuks neid nõelateravikule rohkem kui üks.

Üldiselt on antud küsimusele viidatud veidi kurjemas võtmes: katoliikliku kiriku kasutud ja ilma mingi sisuta arutelud, mis on religiooni või vähemalt antud kiriku manduvuse heaks näiteks.