On öeldud, et kogu teaduslik fantastika on põhimõtteliselt postreligioosne kirjandus – nendele, kelle mõistus on vormitud teaduse ja tehnika järgi, on kogu universum põhimõtteliselt tunnetatav. Usk hajub ja asendub maailmaloome keerukuse imetlusega. [1]
Ent sellest olenemata on suur osa klassikalisest ulmest, nii fantasy kui science fiction’i poolt vaadatuna seotud religioossete teemadega. Erinevalt teaduslikust fantastikast on fantasy (sõltuvalt valitud definitsioonist) tänapäeva mõistes väga vana žanr – näiteks juba circa 2000 a. eKr otsis Gilgameš surematust. [2] Võib oletada, et eri ajastute religioonidest ja mütoloogiatest tihedalt läbi põimunud kultuuritaust, mis on meid sajandeid saatnud, ei jäta meid veel niipea ja annab tõlgendamisainest veel pikkadeks aegadeks. Eriti tänapäeval, mil Huntington’i kohaselt on rahvusvahelised konfliktid mitte rahvaste, vaid pigem tsivilisatsioonide (ehk kultuuriruumide) vahelised. [3]
Siit võibki oletada põhjuse, miks pole skandinaavia ja ehk ka germaani mütoloogiad rahvusvahelises ilukirjanduses ja filmistsenaariumites üldkasutatavad [4] – puudub konflikt, mille olemasolu näiteks antipoodsele lugejale või vaatajale korda läheks ja millest ta päevakajalisuse tõttu huvitatud oleks. Eelmainitud kultuuriruumide mütoloogiate ja pärimuste poole pöördutakse pigem sooviga demonstreerida midagi eksootilisemat. Muidugi igal reeglil on ka erandid – mistõttu võib mõista teatud mütoloogiliste motiivide ja karakterite üleekspluateerimist. Näiteks võiks tuua kasvõi nimed nagu Thor ja Odin (eksisteerib isegi selline nähtus nagu odinism) ning skandinaavia juurtega Beowulfi kasutamine arvuka hulga filmide stsenaariumites. Ja muidugi destruktiivsusest lummatud publikule meelepinget pakkuv Ragnarök.
Nagu ka kõik muu kirjandus on ulme inimloomusest – meist, siin, praegu. Ulme, nagu ka mütoloogia, on sisuliselt platvorm esitamaks suuri ideid tavapärasest (eirates reaalsuse piiranguid) erinevalt – sedasi, et kirjanikul on kergem end väljendada ja lugejal kergem leida loo iva, kui see on formuleeritud juhtmõtet toetavasse raami. Seetõttu pole eriti imekspandav, et tegelikult on religioon ja mütoloogia ulmes (eriti fantasy puhul) küllaltki levinud.
Mütoloogiat saab aga loodava teose heaks tööle rakendada mitmel erineval moel. Küllaltki sageli kasutatakse näiteks metafüüsilisi küsimusi ja ideid ilma konkreetseid jumalusi või sündmuseid ballastina kaasa võtmata. Vahel luuakse ka kunstlik religioon, nagu tegi näiteks Vonnegut oma romaanis "Kassikangas". Aga antud hetkel on vast olulisimad lood, kus on kasutatud laenatud struktuurivõtteid ja karaktereid, nagu seda on teinud näiteks J. R. R. Tolkien.
Lisaks Tolkieni ekraniseeringutele leidub veel palju teisi, isegi tugevama allikmaterjali mõjutustega, linalugusid. Näiteks on tuntud montypythonlane Terry Jones lavastanud filmi "Erik the Viking". Antud filmis saab peategelane, noor viiking Erik, vana targa naisena esinevalt viljakusjumalannalt Freyalt teada, et hunt Fenrir on neelanud päikese, saates seega maailma Ragnarökki. Erik rändab Asgardi lootuses lõpetada Ragnarök. Peamisteks takistajateks on muuhulgas Loki. Lisaks eelmainitud karakteritele on filmis esindatud suurem osa panteoni juhtfiguuridest ja kasutatud arvutut hulka viiteid eddades ja viikingilugudes viidatud sündmustele. [5]
Viited:
[1] INTRODUCTION - The Absence of God: an interview with Ted Chiang
[2] SCIENCE FICTION AND RELIGION
[3] Samuel P. Huntington. 1999. Multipolaarne, paljutsivilisatsiooniline maailm – Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Fontes, lk 31
[4] Norse Mythology – IMDb
[5] Erik the Viking
[Kui peaks huvi olema veel ca 2/3 mahus ülejäänud kirjutise vastu, anna teada.]
aprill 02, 2008
märts 07, 2008
1/Maag
Salm poolik, õhus kõlgub värsijalg,
pea paksult mõtteid täis, ent ükski maha
ei taha tulla mõttelaevast, vaimupalg
on kriimus, töö ta'st üle tõmmand saha
Fregatti hoidmas viimsed köied kais,
muul hommikuselt jahe torgib jalgu,
kuid kaardid teid neis laineis hiirukais
ei näita, taevas tähed käivad kaldu
Mis siis, kui iga varem jutt on vale
too' kohta, mis meid sealpool ootab ees
ja pajatatud se'ks, et hoiaks madalale
Loolendu tuultes uitav igamees
Uiks tahad jääda niitu laugemale
või omil jalul minna kaugemale?
pea paksult mõtteid täis, ent ükski maha
ei taha tulla mõttelaevast, vaimupalg
on kriimus, töö ta'st üle tõmmand saha
Fregatti hoidmas viimsed köied kais,
muul hommikuselt jahe torgib jalgu,
kuid kaardid teid neis laineis hiirukais
ei näita, taevas tähed käivad kaldu
Mis siis, kui iga varem jutt on vale
too' kohta, mis meid sealpool ootab ees
ja pajatatud se'ks, et hoiaks madalale
Loolendu tuultes uitav igamees
Uiks tahad jääda niitu laugemale
või omil jalul minna kaugemale?
[Elläi Tuulepäälse]
[Akadeemia; nr. 3, 2008]
veebruar 29, 2008
Postmodernistlikke postskripte, vol2
Postmodernistlik mure
Kaebus on alati tema taga peituva teistsuguse kaebuse mask.
Enesetapjad saadavad tihti välja oma ahastuse hoiatussignaale. Nõndasamuti teevad head, silmanähtavalt jõukad, end hästi sisse seadnud.
Enesetapp - edukas revolutsioon ahastuse türannia vastu. Õnn - nii täielik türannia, et valitsevat ahastust ei ähvarda isegi mitte mäss.
Enesehävitamise kihu ei pea ilmtingimata enesetapu kuju võtma. Mõnigi, kel poleks isegi mõttes endalt elu võtta, võib üritada kõigest väest seda laostada.
See, et ainuüksi taandumine teeb võimalikuks mõtte, näitab, et mõte on enesesäilitamise vorme.
Prohvet ei suuda taluda häid uudiseid.
Edu ei ole mõõdetav üleelamise kestusega, vaid suremise teisesusega. Edu ei tähenda liigi põlistamist, vaid suremist indiviidina.
Surm möönab erinevusi üksnes kvaliteedis, mitte aga mõõdus. Surnud ei muutu surnumaks, küll aga paremaks.
Vale on surma eest ära joosta, vale on tema juurde joosta ja vale on teda eirata. Ainus, mis üle jääb, on teda ta saabudes emmata.
Hoida peeglit looduse ees on huvitavam kui hoida peeglit iseenda ees. See, et loodus on eimiski, on alati uus. See, et mõni inimene on tema ise, pole uudis mitte kellelegi peale tema enda.
Üksnes surmaloona saab elulugu meid paeluda.
Kaebus on alati tema taga peituva teistsuguse kaebuse mask.
Enesetapjad saadavad tihti välja oma ahastuse hoiatussignaale. Nõndasamuti teevad head, silmanähtavalt jõukad, end hästi sisse seadnud.
Enesetapp - edukas revolutsioon ahastuse türannia vastu. Õnn - nii täielik türannia, et valitsevat ahastust ei ähvarda isegi mitte mäss.
Enesehävitamise kihu ei pea ilmtingimata enesetapu kuju võtma. Mõnigi, kel poleks isegi mõttes endalt elu võtta, võib üritada kõigest väest seda laostada.
See, et ainuüksi taandumine teeb võimalikuks mõtte, näitab, et mõte on enesesäilitamise vorme.
Prohvet ei suuda taluda häid uudiseid.
Edu ei ole mõõdetav üleelamise kestusega, vaid suremise teisesusega. Edu ei tähenda liigi põlistamist, vaid suremist indiviidina.
Surm möönab erinevusi üksnes kvaliteedis, mitte aga mõõdus. Surnud ei muutu surnumaks, küll aga paremaks.
Vale on surma eest ära joosta, vale on tema juurde joosta ja vale on teda eirata. Ainus, mis üle jääb, on teda ta saabudes emmata.
Hoida peeglit looduse ees on huvitavam kui hoida peeglit iseenda ees. See, et loodus on eimiski, on alati uus. See, et mõni inimene on tema ise, pole uudis mitte kellelegi peale tema enda.
Üksnes surmaloona saab elulugu meid paeluda.
[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]
jaanuar 31, 2008
Kuru, naeratamissurma sündroom
Me ei ole fore hõim Uus-Guineast,
me ei harrasta rituaalset kannibalismi,
me ei kanna hiilivat viirust, mis
põhjustab pea- ja seljaaju
degenereerumist koos krampide, tõmbluste
ja progresseeruva dementsusega ning
vastava grimassiga,
me hoopis naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame.
me ei harrasta rituaalset kannibalismi,
me ei kanna hiilivat viirust, mis
põhjustab pea- ja seljaaju
degenereerumist koos krampide, tõmbluste
ja progresseeruva dementsusega ning
vastava grimassiga,
me hoopis naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame,
kimbatuses me naeratame.
[Miroslav Holub (1923-1998)]
[tõlge: Märt Väljataga]
[Vikerkaar; nr. 12, 2007]
detsember 23, 2007
Jõulud Jaapanis
Jaapanile vägagi tüüpiliselt on nad võtnud midagi lääne kultuurist ja seda väänand ja teisendand endale sobivaks. Ka jõuludega tehti sama.
Kristlasi on Jaapanis umbes 1-2%. Nii, et arvata võib, et enamik neist ei jaga kuigivõrd jõulude taustast. Ent ometi nad kaunistavad selleks pühaks oma majad ja elamised. Ka kingitusi kingitakse. Aga vaid vanematelt lastele momh seni kuni need jõuluvana usuvad. Kinke toovad sageli coca-cola punases vammuses kahtlase habemiku asemel poolpaljad paksud mungad või jumalused Hotei-osho'd, kes jälgivad oma kuklas asuvate silmadega, kas lapsed on ikka head.
Jaapanisse jõudsid jõulud juba enne, kui praeguse jõuluhulluse esiriiki Ameerikasse. Kuskil 16. sajandil misjonäridega. Aga vaid viimase mõne kümnendi jooksul on sellest saanud suurem tähtpäev. Ja kaupmeeste kujundatuna vägagi kommertslik ja kirev tähtpäev, aga mitte vaba päev.
Traditsioonilise jõuluõhtu toiduna kvalifitseerub neil jõulukook (tavaliselt biskviidi-maasika-vahukoore kihiline), küpsekana või -kalkun, viimasel ajal isegi pitsa.
Paar valgustuslikku kirjutist sel teemal:
Mõned lumised või muidu meeleolukad filmid ka õhtuseks ajaraisuks:
メリークリスマス
Kristlasi on Jaapanis umbes 1-2%. Nii, et arvata võib, et enamik neist ei jaga kuigivõrd jõulude taustast. Ent ometi nad kaunistavad selleks pühaks oma majad ja elamised. Ka kingitusi kingitakse. Aga vaid vanematelt lastele momh seni kuni need jõuluvana usuvad. Kinke toovad sageli coca-cola punases vammuses kahtlase habemiku asemel poolpaljad paksud mungad või jumalused Hotei-osho'd, kes jälgivad oma kuklas asuvate silmadega, kas lapsed on ikka head.
Jaapanisse jõudsid jõulud juba enne, kui praeguse jõuluhulluse esiriiki Ameerikasse. Kuskil 16. sajandil misjonäridega. Aga vaid viimase mõne kümnendi jooksul on sellest saanud suurem tähtpäev. Ja kaupmeeste kujundatuna vägagi kommertslik ja kirev tähtpäev, aga mitte vaba päev.
In a survey conducted by japan-guide.com among young Japanese people, a majority of 54 percent responded that christmas means something special to them, with women and teenagers showing a particular attraction.
Traditsioonilise jõuluõhtu toiduna kvalifitseerub neil jõulukook (tavaliselt biskviidi-maasika-vahukoore kihiline), küpsekana või -kalkun, viimasel ajal isegi pitsa.
Paar valgustuslikku kirjutist sel teemal:
Mõned lumised või muidu meeleolukad filmid ka õhtuseks ajaraisuks:
メリークリスマス
november 24, 2007
O Fortuna
O Fortuna,
velut luna
statu variabilis,
semper crescis
aut decrescis;
Oo, Fortuna
Oo, Fortuna,
veered kuuna
heitlikutel ilmateil:
aina mõhnud,
või siis kõhnud.
Elu nurjatu on meil,
kord ta laastab,
kord ta taastab
meeleteravuse hää,
suutmatuse,
muutmatuse
sulatab kui pehme jää.
Saatus valvab,
samas salvab
sinu ratta muutlik käik,
halba õhkuv,
õnne lõhkuv
on su põgus naeruläik,
varjuheidust,
pilve peidust
minulegi külge lööd
mängul kurjal;
paljal turjal
kannan sinu kuritööd.
Saatus küllust,
tervist, üllust
minu vastu välja käib,
kas ma andun
või ma mandun
ikka sunnitöö kõik näib.
Niisiis kähku
maailm nähku,
südant helistagem koos:
julma vaatust -
julge saatust
kuulutagem kurvas loos!
velut luna
statu variabilis,
semper crescis
aut decrescis;
Oo, Fortuna
Oo, Fortuna,
veered kuuna
heitlikutel ilmateil:
aina mõhnud,
või siis kõhnud.
Elu nurjatu on meil,
kord ta laastab,
kord ta taastab
meeleteravuse hää,
suutmatuse,
muutmatuse
sulatab kui pehme jää.
Saatus valvab,
samas salvab
sinu ratta muutlik käik,
halba õhkuv,
õnne lõhkuv
on su põgus naeruläik,
varjuheidust,
pilve peidust
minulegi külge lööd
mängul kurjal;
paljal turjal
kannan sinu kuritööd.
Saatus küllust,
tervist, üllust
minu vastu välja käib,
kas ma andun
või ma mandun
ikka sunnitöö kõik näib.
Niisiis kähku
maailm nähku,
südant helistagem koos:
julma vaatust -
julge saatust
kuulutagem kurvas loos!
[Carmina Burana. Tundmatute autorite ca 13. saj käsikirjast]
[tõlge: ladina keelest Mati Soomre]
[Loomingu Raamatukogu; nr. 25, 2006]
oktoober 24, 2007
Postmodernistlikke postskripte, vol1
Postmodernistlik(ud) eessõn(ad)
Eessõnas räägib autor sellest, millest ta ülejäänud teoses unustas rääkida. Postskriptis räägib ta sellest, millest ta ülejäänud teoses tahtis rääkida, kuid ei osanud.
Teekond kaugesse paika võetagu ette öösel ja salaja. Kui mahajääjad lahkumisest teavad ja sellest osa võtta tahavad, toimugu nende kogunemine vaikuses.
Iha on kordamise tühjus. Nauding on tühjuse kordamine.
Elu saab üksnes varastada rikastelt ja anda vaestele. Teos saab täiendada olemasolevat vara.
Vooruslikud tekstid annavad lubadusi: "Õnnis on see, kes loeb ja õndsad on need, kes seda ettekuulutust kuulevad ja sõnu endas hoiavad." Paheline tekst ei taga midagi, isegi mitte mefistolikku äraneedmise lubadust (mis tegelikult polegi muu kui süüdlaste õnnistus).
Mõned autorid kirjutavad palju raamatuid, mõned kirjutavad ühte ja sedasama raamatut mitu korda ja mõned kirjutavad mitu raamatut, millest saab üksainus.
Kunagi oli ülesehitus tõsine ülesanne ja lugemine oli "mäng". Nüüd kus ülesehitus on mäng, on lugemine omandanud raskuse, mis varem iseloomustas kirjutamist.
Kirjutamine ei ole eneseavamine, vaid enesesulgemine - enesevarjamine kaunil ja eeskujulikul viisil.
Enamik autoreid kirjutab vaid raamatuid, mida nad on lugenud, ja enamik lugejaid loeb vaid raamatuid, mida nad ise kirjutaksid kui vaid oskaksid.
Tarkus loeb seda, mida ta ei kirjutaks; geenius kirjutab seda, mida ta pole lugenud.
Loe läbi tuhat raamatut. Sõbrune sajaga. Tea peast kümmet. Kirjuta üks.
Enamik lugejaid käsitab tekste nagu astroloogid tähti, kinnitades visalt, nagu ütleksid need meile midagi, mida me ise veel ei tea.
Raamatul peab olema oma turg ja isegi avangardil peab olema oma nimi. Enam pole nii, et me lihtsalt ignoreerime hüüdjat häält kõrbes; nüüd me üritame järjekindlalt välistada võimalust, et seda kuuldaks.
Mingi laul on sama hea kui teine üksnes siis, kui mingi kõrv on sama hea kui teine.
Loetakse seda, mille mõistmiseks ollakse valmis, kuid seda on nii vähe, et õige peagi hakkab aru piirduma iseendaga. Nii nagu on võimatu teada kõike, on põlastusväärne rahulduda mingi ainsa teadmisega.
Igal arul on oma erilised ahvatlused ja äpardused, ent inerts on ülemaailmne ähvardus: liikuda üheainsas suunas ühe ja sama kiirusega.
Teadmine ei muuda mitte alati seda, mida mõni inimene teeb või kogeb, küll muudab aga alati tegemise põhjust ja kogemise viisi.
Ideed ei tärka pika arutlusahela lõpus, vaid järsu mulje ootamatusega. Püsima jääb mulje jõud, mitte idee ise ega mitte ka arutlus, mis sellele järgneb.
Nagu gaas, nagu keel laieneb jumal täitma antud ruumi.
Et tema ajalugu oleks kooskõlas tema teoloogiaga, pidi ristiusk nagu tema rajajagi surema.
Eessõnas räägib autor sellest, millest ta ülejäänud teoses unustas rääkida. Postskriptis räägib ta sellest, millest ta ülejäänud teoses tahtis rääkida, kuid ei osanud.
Teekond kaugesse paika võetagu ette öösel ja salaja. Kui mahajääjad lahkumisest teavad ja sellest osa võtta tahavad, toimugu nende kogunemine vaikuses.
Iha on kordamise tühjus. Nauding on tühjuse kordamine.
Elu saab üksnes varastada rikastelt ja anda vaestele. Teos saab täiendada olemasolevat vara.
Vooruslikud tekstid annavad lubadusi: "Õnnis on see, kes loeb ja õndsad on need, kes seda ettekuulutust kuulevad ja sõnu endas hoiavad." Paheline tekst ei taga midagi, isegi mitte mefistolikku äraneedmise lubadust (mis tegelikult polegi muu kui süüdlaste õnnistus).
Mõned autorid kirjutavad palju raamatuid, mõned kirjutavad ühte ja sedasama raamatut mitu korda ja mõned kirjutavad mitu raamatut, millest saab üksainus.
Kunagi oli ülesehitus tõsine ülesanne ja lugemine oli "mäng". Nüüd kus ülesehitus on mäng, on lugemine omandanud raskuse, mis varem iseloomustas kirjutamist.
Kirjutamine ei ole eneseavamine, vaid enesesulgemine - enesevarjamine kaunil ja eeskujulikul viisil.
Enamik autoreid kirjutab vaid raamatuid, mida nad on lugenud, ja enamik lugejaid loeb vaid raamatuid, mida nad ise kirjutaksid kui vaid oskaksid.
Tarkus loeb seda, mida ta ei kirjutaks; geenius kirjutab seda, mida ta pole lugenud.
Loe läbi tuhat raamatut. Sõbrune sajaga. Tea peast kümmet. Kirjuta üks.
Enamik lugejaid käsitab tekste nagu astroloogid tähti, kinnitades visalt, nagu ütleksid need meile midagi, mida me ise veel ei tea.
Raamatul peab olema oma turg ja isegi avangardil peab olema oma nimi. Enam pole nii, et me lihtsalt ignoreerime hüüdjat häält kõrbes; nüüd me üritame järjekindlalt välistada võimalust, et seda kuuldaks.
Mingi laul on sama hea kui teine üksnes siis, kui mingi kõrv on sama hea kui teine.
Loetakse seda, mille mõistmiseks ollakse valmis, kuid seda on nii vähe, et õige peagi hakkab aru piirduma iseendaga. Nii nagu on võimatu teada kõike, on põlastusväärne rahulduda mingi ainsa teadmisega.
Igal arul on oma erilised ahvatlused ja äpardused, ent inerts on ülemaailmne ähvardus: liikuda üheainsas suunas ühe ja sama kiirusega.
Teadmine ei muuda mitte alati seda, mida mõni inimene teeb või kogeb, küll muudab aga alati tegemise põhjust ja kogemise viisi.
Ideed ei tärka pika arutlusahela lõpus, vaid järsu mulje ootamatusega. Püsima jääb mulje jõud, mitte idee ise ega mitte ka arutlus, mis sellele järgneb.
Nagu gaas, nagu keel laieneb jumal täitma antud ruumi.
Et tema ajalugu oleks kooskõlas tema teoloogiaga, pidi ristiusk nagu tema rajajagi surema.
[H. L. Hix; Postmodern Postscript(s); 1995]
[Spirits Hovering over the Ashes: Legacies of Postmodern Theory]
[tõlge: Jüri Talvet]
[Akadeemia; nr. 5, 1996]
Tellimine:
Postitused (Atom)